Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Web2
 
 
EST
Webbyt
RUS
Webbyt
ENG

Webbyt Trükised
Webbyt
Webbyt Sõna sekka
Webbyt
Webbyt Meedia meist
Webbyt
Webbyt Kasulikke viiteid
Webbyt
Webbyt Looming
Webbyt
Webbyt
Alvar
Webbyt
Elisa
Webbyt
Eret
Webbyt
Jaak
Webbyt
Juhan
Webbyt
Karel
Webbyt
Külli
Webbyt
Liina
Webbyt
Liivia
Webbyt
Maire
Webbyt
Marjaana
Webbyt
Olga
Webbyt
Siim
Webbyt
Tiia



Reisikiri, Gotland

Webbyt
Sitemap Sisukaart   Print Prindi
Webbyt
 


27. juuni, varahommik Regina Baltica pardal
Kell on varasemaks keeratud. Oleme aegsasti jalul, võttes arvesse, et uinumine hilisõhtul keset arutult sagivaid, shoppavaid, purjutavaid, flirtivaid jne inimmasse polnud praktiliselt võimalik. Tõdemus, et kohalik aeg pole veel kuuski ja et dekipiletiga on end võimatu normaalselt magatada. Vaatmata sellele, et pea on paks nagu hapendatud seen, saabub hommik päikesetõusu ja imekaunite saarekestega ümberringi.
Meid on 10+1. Uskumatuna tunduv tõik, et Tiit ja mina, et Tõnis on kaasas. Martin pesamuna ja Rein nagu Rein — jäik ja isepäine.
Varahommikune taevas on ähvardav, aga seda vahest ainult mulle, kes palvetab, et vihma ei tuleks. “In fact” on algamas kaunis suvepäev.
Koperdame sadamas pakkida ja laevalt maha sõita ja tollida ja jalgrattaid reguleerida oma tunnikese.

Viimaks oleme teel. Leho eestvedamisel keerutamas linnast välja. Teeme peatuse kuningalossi juures. Tuttav piltidelt ja aastatetagusest käigust Stockholmi. Soe, unelev rahu. Otsustame kasutada võimalust ja visata pilgu Rootsi pealinna südamesse, enne kui suurema tsivilisatsiooni hülgame. Aino korraldab Leho käskjalana, et täpselt kolmveerand tunni pärast olgu kõik olla — neid keda pole, järele ei oodata. Lukustame rattad ja “kappame” läbi koduse vanalinna. Silm jõuab hoomata kauneid tänavavaateid, näha isuäratavaid jäätisi ja olemegi tagasi, et seni veel kõik koos suunduda tundmatusse.
Juba jääb vanalinn selja taha, möödume väljakust, kus gondlid õhku tõusevad, Viking Line´i sadamast ja arvame, et milleks otse minna kui ringi saab. Eksleme mõnda aega, kuni Reinu võimukas tämber sõidusuuna valib. Oleme oma ligikaudu 70-km pikkuse Stockholm-Nynäshamn päevateekonna alguses. Kõikjal on selgelt märgistatud ja loogiliselt ülesehitatud jalgrattateed, mistõttu edeneme reipalt. Vaid vahete-vahel ajavad ristuvad kiirteed kõik segamini. Ka selgub, et tee, mis kaardil tühise kriipsuna näib, tegelikult sugugi otsene ega lauskjas pole. Juba hakkab kihistumine silma paistma. Rein teadagi eesotsas, Tiit viimasena, nii et kohtume vähemasti tunniajase vahega lõunases söögi ja sunshine place´is.

Õhtupoolikul, vähem kui 20 km enne sihtpunkti näeme Lehot seismas teeotsas ja viipamas sissepööramiseks. Sõidame piki kastanialleed ja leiame eest imearmsa mõisa kes-teab-mis-stiilis aiaga — Häringe zlot. Seal on tiigike purskkaevuga, langev vesi ja marmorskulptuurid alates Paanist õrna neiut embamas kuni kreeka stiilis gigantsete viljakusjumalannadeni allaias välja. Veedame seal jalutades, lebades, lihtsalt olles hulka aega kuni päikesekiired juba üsna madalalt käivad ja pärast higist rassimist täiesti vilu hakkab.
Poisid sõidavad vahepeal minema. Siis lahkume meie. Tõnist ei ole enam ammu näha olnud, tema kimanud koos Reinuga ees, nemad on arvatavasti juba ammu sadamas.

Peale kaheksat oleme meiegi kohal Nynäshamnis. Kõik istuvad sadamaterminaalis väga väsinud nägudega, mida nad ilmselt ka on. Rein on saanud jämeda otsa jälle enda kätte. Vaevalt sisenedes kuuleme: “Noh, andke oma sünniaastad ja 205.- SEK” Miks 205 kui pilet pidanuks maksma 170? Sest on reede ja kõrgendatud piletihind. Küsin, kas nad on ikka kõiki võimalusi uurinud. Ja-jaa, kõik on selgitatud kolm korda, makske aga raha. Aino on nõutu, temal olevat täpselt arvestatud raha ja ega teisedki sellest olukorrast rõõmu tunne. Küsin endalt, kas see ongi minu korraldatud matka paljutõotav algus? Istun ja kinnitan endale, et pole midagi parata. Aga ikka kahevahel — kas minna ja üritada olukorda muuta, väsinud ka ja Rein nagu ise juba asja juhtimas. Tõnis istub minu kõrval ja ässitab nagu kärbes tsaaripoja kõrvas, et mine-mine.
Heidan pilgu teistele ümber laua ja rahahunnikutele, mida edaspidi ja tagurpidi klapitatakse ning rebin end kassadeni. Seletan inglise keeles situatsiooni ja püüan olla armastusväärne ja väärikas ja et me lihtsalt küsime, kas neil ei oleks võimalik meile vastu tulla. Saabub moment, mil näitsik kassas sõnab — heakene küll, vaatame, mis siin teha annab. Aastatena näivate minutite järel saame positiivse vastuse — meile tullakse vastu ja pääseme üle vee á 170.- SEK. Rehabilitatsioon?

Poisid söövad (vabanenud raha arvelt?) hamburgerit, mina, Kadi, Tõnis ja Tiit teeme ja sööme pakisuppi praktiliselt sadama ees, vanade rohtukasvanud raudteerööbaste vahel, ootamatu, sürrealistlik Venemaa hõng, mida süvendab suvalisest aknast üürgav muusika, ümberringi.
Peagi on käes hetk tõusta mööda järsku raudkarkassist kaldteed praamile. Loojang punetab ning seiklused ootavad ees. Praam sõidab 23.30 – 5.30 nii, et magamisaega on vähe ja eelmine öö nagunii pooluimas veedetud. Asetume akna alla, vaatame merd ja tunneme, kuidas väsimus jalgadest pealae poole ronib. Oleme rivis istumas, seljad salongi poole, kõik päikesest punetavad ja peaaegu tülpinud ilme näol —Tiit, mina, Tõnis, Kadi, Kaire, Arvi. Vaevalt kukume magama kui meid äratab kõlav mikrofonihääl: "Kell on 5.00. Poole tunni pärast maabume", mis tähendab, et kui raske ka poleks, tuleb silmaluugid lahti kangutada, jalad alla võtta, tunnetada tagumiku olemasolu ja alustada meie reisi teist täispäeva.

Laupäev, 28. juuni
Taevast ei paista just vihma. Läbi varahommikuse merevine vilksatab aeg-ajalt päike. Midagiütlevas sadamaterminaalis pakime asju ikka paremini. Martinil on pea lauale toetatud. Räägime telkkondadest ja sellest, kas kõigil on ettekujutus kuhu ja kuidas sõita. Panen ette, et oleme pool päeva Visby linnas ja suundume põhja nagu varemgi planeerisime. Reinule see ei näi meeldivat, tema mõlgutab omi mõtteid. Leho arvab, et põhja sõit on vastutuult. Igatahes suundume viimaks varahommikusse vanalinna. Seljad on viimane, mida näeme Reinust, Ainost, Kadist, poistest ja Lehost. Kaire hoiab meie lähedusse, mistõttu Arvigi sunnitud meiega olema.

Visby sel kellaajal peaaegu inimtühi, ülipuhas ja väga kaunis. Visbyt kutsutakse õigustatult rooside ja varemete linnaks. Klantsid nukumajakesed vaheldumisi efektse viikingiaegse arhitektuuriga, mis on kogu Euroopas üks paremini säilinuid.
Vaidleme tobedasti suundumise suuna üle, st. mina ja Tiit muidugi, viimaks hoiame Toomkiriku poole. Võimas gootika, siivsad jalgrajad ja ülitasase muruga mäenõlv. Jalutame, lesime ja ootame päevatõusu. Kairel ja Arvil on probleeme. Arvi ärritunud ja mina ei suuda aru saada, milles õieti asi on. Et tema sel ajal pakkinud oma asju sadamas kui räägiti, kuhupoole ükski telkkond suundub. Et miks Rein läks minema ja temale midagi ei öelnud. Et kas ta peab siis terve nädala ainult meiega koos matkama. Et kas me ei leppinud ühtegi kontrollpunkti vahepeal kokkusaamiseks nagu korralikel matkadel. Et tema pole mingi usklik, et kirikuid vahtima hakkaks või näiteks mere ääres lesida ei taha ta üldse. Et millega me Kaire oleme ära meelitanud, et too tema tahtmist ei täida. Tema on tulnud sellele matkale SÕITMA ja mis jama see kõik on…

Mu jõud variseb maha mutimullahunniku sarnaseks kuhilaks, vajun seesmiselt kokku nagu kõdunenud känd. Oskamata konkreetset lahendust välja pakkuda, jääb nii, et kui nad ei kohta Reinu seltskonda linnas ja ei soovi kahekesi matkata, kohtume keskväljakul kell 12.00 – 12.15.
Tõnis on suundunud, tekkinud pinget välja kannatamata, oma käe peal linna uurima. Meie Tiiduga otsustame leida turistinfo. Lükkame rattaid käekõrval, et uneähmas linna mitte äratada. Püüame saada osaks selle elurütmist. Koos hommikuuduga hingame sisse õhus hõljuvat rooside ja värskeltküpsetatud leiva lõhna.
Visby vanalinn lummab jäägitult oma detailiderohkuse, kitsaste tänavate, dolomiidist ehitiste ja värviliste suvelilledega igal rõdul, igas aiakeses. Vanalinna ümbritseb peaaegu täies ulatuses linnamüür ja et linn ise asetseb mäeküljel, siis avaneb tihtipeale majade vahelt kaunis vaade merele, üle üksteist nügivate punaste katuste.
Lasen silmadel rõõmu tunda, aga pead vaevavad Kaire ja Arvi. Nad on mõlemad uued meie grupis ega tunne meie tavasid. Mina ei tunne neid. Rääkisime ju kokkusaamistel enne matka kõigest? Miks Arvit näib hirmutavat mõte jääda Kairega viieks päevaks kahekesi? Kui ehk iga teine mees otsiks võimalust — veeta aega nii lummava kaunitariga nagu Kaire seda on.

Turistinfost saame mõne bukleti ja soovituse: "Ikka põhja poole!" Ostan kaks postkaarti — koju lastele ja töö juurde. 7 SEK maksab mark Eestisse. Kihutan veel selle järel, kui Tiit on end Toomkiriku varjulisele õuele jalgratast kohendama sättinud, läbi linna, otsides postkontorit ja telefoniautomaati, kust helistada müntide eest.
Leian nii ühe kui teise, kogun julgust telefonis peaaegu võõraste inimeste tülitamiseks, aga Inga-Britat pole kodus ja mul kulub minuteid selgitamaks, et võib-olla vajame öömaja Visbys, viimasel ööl, enne praami väljumist varahommikul. Rõõmsameelne meeshääl arvab, et selle asjaga on OK.
Linn pulseerib juba täies laupäevases rütmis ja kubiseb muu hulgas eestlastest, kes Baltimere koorifestivalile sõitnud. Tunnen end peaaegu nagu Kuressaares, vaid liiga uhke vaade alla merele toob reaalsusesse tagasi.

Kell 12.30 pole Kairet-Arvit. Eeldame, et nad on oma valiku teinud ja jätan kergendusega mõtted neist keskväljakule maha.
Peatume botaanikaaias ja naudime taevalikku jäätist, mille endile lubasime. Roosa forsüütia õitseb nagu meeletu. Tiigil on tumeroosad vesiroosid. Pilved aina tihenevad ja meenub ilmateade, mis lubanud kolmveerand Gotlandit (lõunaosa) vihmaga katta ja seegi seik, et me pole täna veel ainsatki kilomeetrit läbinud. Põhja!
Kuldvihm on siin peaaegu metsik kultuur. Teeveertel, aedades ja mereäärsetel liivikutel.
Linnaserval on avalik kämping, joogivesi, pesemine, koguni dušš. Olles tankinud joogivee, jätame kultuurinimese mõnud külmalt seljataha ja läbime reipalt kilomeetrit paar, mil rattatee lõpeb. Teeme väikese peatuse, Tõnise südant vaevavad noored, kes mägironimist harrastavad. Isegi üks kontsakingadega näitsik sikutatakse maa ja taeva vahele. Kuna aga see lõbu maksab 60.- SEK ringis, märjutame ainult jalgu jäises merevees ja võtame peagi järsu tõusu (meenub Norra) auto-jalgrattateele, et suunduda Lummelunda-maile. Ees on kutsuvalt hele taevas, mis selja taga aina sünkjamaks muutub.

Lummelunda kirik, meie esimene vaatamisväärsus, rabab oma lihtsuses ja ajaloolises ilus. Suureks üllatuseks on kirikuuks lahti, kuigi ainsatki hingelist pole näha. Et aga kell on juba 17-paiku, siis mõlgub kõigil ärajäänud lõuna meeles. Tõnis avastab kõrgesse pargialusesse rohtu niidetud masinalaiuse raja, mis lookleb kirikuaia taha, hiigelpuude varjus oleva lauakese ja pinkideni, kus imemõnus einet valmistada.
Sügav rahulolu valdab meie meeli, hoolimata aeg-ajalt tilkuvatest vihmapiiskadest.
Asjad pakitud, vaatame kiriku seestpoolt üle — lihtne valge, restaureeritud freskojäänused ja pisut vitraaži lae all. Oodates kirikuuksel tibamise lakkamist, kuuleme kui samme peakohal ja korraga kaigub läbi kiriku ja meie kontide kume kellahelin. Üks, kaks, kümme korda. Astume välja, kuid kellalöömine näib kestvat lõpmatuseni. “Tea, kas kutsutakse kohalikku politseid”, vilksatab mõte meie sovjetlikes päis. Aga midagi ei juhtu, vanapaar tuleb haudu korrastama ja meie jätkame teed.
Ülevalt peab kuiva ning tuhanded moonid viljapõldude veerel ja sees söövad silmi nagu voolav südameveri.
Vaevu 3 km on järgmise vaatamisväärsuse — Martebo kirikuni. See sarnaneb eelmisega, kontraforsid, sambad nikerdatud. Tuletab meelde meie Saaremaa kirikuid, ainult pisut uhkem kõik. Ei mingit kullasära, põhirõhk käsitsimaalingutel, freskodel ja ennäe — kirikulagi on maalitud pilviseks taevaks!

Rattatee kaardil viib järgmise kiriku — Stenkyrka peale, 6 km. Põgeneme põhja heledama taeva alla, soovimata tagasi vaadata. "Kivikirikus" on parajasti jumalateenistus. Lühtrid põlevad, käputäis inimesi, naine oreli taga. Tahan välja astuda kui jutlusesse paus tuleb ja naine laulma ning mängima hakkab, kuid Tiit hoiab mind veel natukeseks tagasi. Asi lõpeb sellega, et hetk hiljem seisab minu ees armsalt naeratades ja rahakogumise “kahva” ette sirutades kirikuteener ning ma jään ilma päris mitmest ühikust.
Samal ajal saavad vihmapilved meid kätte. Oodates veel Tiitu, kes jumalateenistuse rüppe langenud, ajame 200-liitrised prügikotid selga ja kui suurem hoog üle, jälle teele!
Tõnis on olnud sel päeval kaardilugeja ja pöördume vasakule, otse sünkka pilve. Teeviidaga (tagasi) Visby suunas. See on minule jälle nii loomuvastane, et küsin kohalike käest. Nood kougivad välja ülitäpse kohaliku paikkonna kaardi ja näitavad, et saab küll otsem Hangvari peale ka, misjärel mina keeldun edasi minemast, väites, et kiriku juurest tuleb paremale keerata. Nüüd “hullub” kaardilugeja, kes arvab, et temal pole lollidega mingit vaidlemist ja kohtume siis pealegi sisemaal, Tingstäde järve ääres (kuhu meil tegelikult mõtteski minna polnud) ja kihutab minu näidatud suunas minema.

Kolmveerand kilomeetrit sõitnud, ei anna kahtlused minulegi asu. Kuni Tiit puu all ümberriietub (vihm on juba loobunud nii kangeid kimbutamast nagu meie), uurin süvenenult kaarti ja saan aru, et eksisin, kuna minu soovitud vasakpööret ei paista kusagilt. Peatan hiiglasliku traktori mehega, kellega suhtlemine on enam kui koomiline, sest mina valdan 30 sõna inglise keelt ja tema kolm. Aga selgus tuleb kätte selles, et Hangvari viib kiriku juurest ka otsetee, mis küll teab-kui hea pole, aga lühem kui vasakpööre ja et parempööre oli tõesti vale samm.
Kuid mida teha kaugusse kadunud Tõnisega? Tiit arvab, et peaksin talle järele minema, mina aga, et kuna Tõnis teab seda suunda vale olevat, ta kaugele ei lähe, ta jääb meid kusagil ootama ja kui meid ei tule, küll ta tagasi pöördub. Nii me ootame. Ja ootame. Väga tobe on olla. Siis ühel hetkel, oh kergendust, hakkab paistma keegi beež memmeke jalgratta seljas ja lähenedes moondub ta Tõniseks ja ma alandan oma lolli eneseuhkust ja palun vabandust, et täpsemini järele ei vaadanud jne. Üleüldine pingelang ja kompromiss, et me ei suundu vasakule ega paremale vaid otse, kuigi väike, kruusa-asfaldisegune tee ei meelita eriti ja natuke kõhe on, kas ta ikka sinna viib, kuhu soovime. Aga kõik on ju hästi, me sõidame ja mitte tumedasse vaid heledasse taevasse, meil pole lõpeks kohustust olla kusagil kellaaja peale. Oleme vabad nende piiranguteni, mida ise endile seame.
Ümberringi on vahva, vanade hiidkadakatega mets ja päike rippumas metsalatvade kohal.

Vastutulnud langi kohal teeb Tiit peatuse, öeldes, et öömaja on leitud. Need on kaks puukuuri, milledel plekk-katused ja ühel isegi uks ees. Usteta katuse all on saag ja pikad prussid nõnda, et telk sinna ei mahu, küll aga jalgrattad ja toiduvalmistamise kultuurkiht. Tillukeses kõrvalkuuris on laudpõrand ja aastaid kuivanud männijupikesed. Tiit on veendunud, et olemasolev öömaja on võimalustest parim ja kuigi meie selles sama veendunud pole, hakkan mina süüa valmistama ja nemad kõrvalkuuris poolt põrandat vabastama, mispeale kõigist lauavahedest tolmu taeva poole pahiseb. Aga meil on söök, maasikalehtedest tee sidruniga, telk puukuuris ja jalgrattad varju all. Juhuks kui peaks vihma tulema. Aga linnud laulavad kui viimsepäeva eel ning lõhnab nagu Kõpu südasuvel ja karta on, et homme tuleb kaunis suvepäev.
Suured seateod (nimisõna "tigu") keerlevad isegi mu unenäos, sest esimest korda elus näen paksu, musta nälkjat, kelle "siruulatus" on tublisti üle 10 cm. Ja neid on seal palju.

Pühapäev, 29. juuni
Avan silmad kui Tõnis poeb telgist (mitte kuuriuksest) välja ja ütleb, et on laussadu. Mõned reetlikud noodid ta hääles lubavad aimata küll vastupidist. Õhk telgis on nii paks, et selle abil võiks oma laudpõrandaga ühtinud luud-liikmed üles vinnata. Välja pääsenud, seisan paradiisi lävel — päike kõrgel taevas, linnud üürgavad jälle, ülikuiva maapinna ja selge taeva vahel on põuavine nagu meiegi saartel.
Vett jagub just nii palju, et mannaputru teha. Käsi ja nägu puhastame sõjaväe piirituslapikestega.

Parajasti kui Tiit on lahti pakkunud paari koti ulatuses ja mina kokku pakkumas, astub kuurinurga tagant välja habetunud vanake ja küsib: "A fära tu komma stille stinke hekmas kyrä?" Või midagi sarnast. Või midagi hoopis erinevat. Ei maksa unustada, et keegi meist kolmest ei tea ainsatki rootsikeelset sõna. Vastan inglise keeles, püüdlikult grammatikat jälgides (kuna eelmise õhtu pahameeles oli Tõnis öelnud, et nii saamatut ja vigast inglise keelt, kus ajavormid ja lõpud kõik segi on, polevat tema veel kuulnud), et kartsime vihma ja ööbisime siin. Mispeale vanake peaaegu nõusolevalt noogutab. Ja rootsi keeles jätkab. Ja mina inglise keeles. Mõtlen, et samahästi võiksin eesti keelt rääkida, et mitte Tõnist vihastada kuna ilmselgelt on meie teadmised vestluskaaslase keelest võrdse suurusega.
Kuid suhtlemine läheb sujuvalt edasi. Monoloogide peale noogutan nõusolevalt “Ja-ah”, rõõmsalt, kui tema näoilme seda lubab. Ühe tuttavana kõlava küsisõna peale vastan, et läheme Fåro suunas (see väike saar on nagu elav koduloomuuseum, meenutab meie Muhut), sellele järgnevale monoloogile, mille arvan olevat Fåro ajaloo, noogutan ja ¸estikuleerin kui vaja. Teise tuttavliku küsisõna peale vastan, et oleme Tallinnast, mispeale tema äratundvalt seletama hakkab. Kui tema näoilme nukraks muutub, oletan, et jutt on laevahukust, sõdadest või lahkunud sugulastest ning häälitsen kaastundlikult. Lahkume sõpradena hoolimata sellestki, et Tiit ägedalt piiritusepudeliga vehib ja "Denaturated! Denaturated!" hüüab.

Alustame teekonda. On tõesti kuum päev, oleme Hangvaris, lõikame teed otse KAPPELSHAMNi, seljad-käed lõõskavas päikeses ja ma ei väsi imetlemast ümberringi valitsevat liigirohkust. Maastik, kust me tulime, üllatas ennekõike oma rohetavate heinamaade või viljapõldudega, milles kasvas moonimeri ja tihti sinetasid teeveered lupiinidest, siis nüüd, mil oleme tõusnud kõrgemale, hakkab silma kõikide taimede õitsemine. Üle kõige särab oma krell-lillades puhmastes kurereha. Sekka kuldkollased hanijalad, tulikad, tumelillad ristikud. Mesikadki on siin kollased. Enim on siin tumesiniste õitega, karvaste lehtedega, koonlakujulisi taimi, millest lapsena alati mett imesime ja mesinõgesteks kutsusime. Aeg-ajalt katab kraave murakate valge õiemeri ja kõige selle palangu fooniks on kibuvitsade õrnroosa loor. Kui palju kibuvitsu! Õitsevad ka ohakad, timut ja kerahein. Vist kõik õitseb siin. Kas oleme tabanud kõige kaunima aja siinsest loodusest?

Maa peale tagasi tulles meenub, et oleme pesemata, kuna hommikul oli meil taaskord väga vähe vett. Hing kutsub mere äärde. Ujuma, puhkama, mõnulema. Tegelikkus aga viib meid higist nõretades läbi metsade. Tiit otsustab tagaratast reguleerima hakata, st. Tõnis peaks hakkama seda tema eest tegema, ilma kätepesuveeta, olles äsja pakkinud ja teele asunud. Tekib pinge.
Kiire rattaülevaatuse järel pääseme siiski liikuma. Oleme Visbyst arvates läbinud umbes 60 km ja olemegi Kappelshamnis, st. lahesopi ääres. Ei malda enamat otsida, tormame sadama kõrval vette... või õigemini jäässe. Jube külm vesi! Peseme endid meres seebiga, kastame üleni märjakski, tangime sadamast joogivee ja edasi ümber lahe. Eesmärk jõuda õhtuks Fårosundi, et ööseks praamiga üle vee, saarekesele jõuda. Otse on Fårosundi maad umbes 20 km, aga Tiit on vankumatu soovis sõita ringiga mööda mereäärset, vaevu kaardile märgitud kruusateed kuna sellised olevat alati vaatamisväärsemad.
Järgneb tavapärane dilemma: Tõnis ei taha kruusateest kuuldagi, Tiit asfaltteed nähagi. Tillukesed jäätised lahutavad meie meelt ja suundume BLÄSEsse, kus on kriidi (tootmise) muuseum. Huvitav väljastki vaadata. Istume vana kaevandusrongi vagunites päikesevarjus ja võtame kergeks lõunaeineks keedisega küpsiseid ja morssi. Kargame maha kui vedur hääled sisse paneb ja huilgava vile kuuldavale laseb, kartes ühikuid, mida meilt selle lõbu eest võidakse nõuda. Muuseumipilet (mis sisaldab ilmselt ka rongisõidu) maksab 20 SEKi, aga meie juba ei kuluta!
Edasi viib nüüd valge sile kruusatee, mis Tõnisele lootusetult vastukarva on. Tahtmata meiega kaasa tulla, lubab ta ronida killustikumäele pilti tegema. Meie otsustame, natuke sõitnud, Tõnise otsuse ära oodata, teise pärast muretsedes pole matkamisel mingit mõnu. Arvan, et tal kulub mäega maadlemiseks vähemalt tunnike ja jalutan mere äärde. Lillakashall paeklibu, tumesinine meri, valge kruusatee ja siniste mesinõgeste uputus. Sekka kadaka-männisegust metsa.

Oodatu saabub oodatust varem ja sõidame, naudime imelisi vaatepilte, maastik tõuseb kõrgeks paekaldaks, kuni... Tõnisel jookseb kott kodaratesse ja ta seiskub põmm ja mina talle tagant otsa. Sõnad, mis lendavad õhus, on nagu väikesed, tigedad, hambulised nahkhiired — ta ju ei tahtnud mingi hinna eest sellele fucking kruusateele tulla, meie sundisime teda jne. Asjad pealt maha ja ratas kummuli. Lõõskavas päikeses. Kutsun teda varju, ta ei tule. Istun puu all vilus ja puhkan, Tiit jalutab ringi. Peagi selgub, et midagi tõeliselt hullu ei juhtunud, kui, siis ainult rehv on pisut kõver ja üks kilekott katki. Meeleolu paraneb hiljukesi ning Tõnis palub meilt vabandust ja see on temast tõesti kena.
Väikese üldise puhkuse järel jätkame sõitu sadama suunas, kuhu on veel ~15 km. Selle lõigu läbime viperusteta ja varasel õhtutunnil tõmbame BUNGE asula ees hinge. Metsa all ussitab meetrine haug.
Bunge kirik on jälle üks pärl. Freskod, palju ja huvitavaid, paksud aiaväravad, üksik, jäme, võimas kontrafors ja ikka jälle kummaline, et muudkui ava uks ja astu sisse. Tiit taganeb üle tee, et pildistada ja saab lehmaaia piirdest särakat. Mina olen juba näljast tige. Aga enne kui pääseme praamile ja üle ja telkima ja sööma, jääb tee äärde Bunge vabaõhumuuseum. Hilise aja tõttu küll juba suletud, aga huvitavate paksude rookatustega onnid ja teivasaiad on kaunid. Viikingite ruunikivid paistavad meile veel ja seegi, et pilet on 40.- SEKi.
Kilomeetrike on jäänud sadamani, tasuta praam käib iga poole tunni tagant, kujutage ette — tasuta praam ja eneselegi märkamatult libiseme üle vee.

Oleme uuel maal, Fåro saarel, uurime kaarti ja tahame võtta paremkaare, kus inglisekiriku aed näidatud, et seal öömajale jääda, kuid sõidame õigest teeotsast mööda ja leiame endid juba poolelt teelt Fåro asulasse. Kell läheneb üheksale, oleme väsinud, päikesest põlenud, lõunata kõhud meelt mõrutamas. Kusagil kuuendal kilomeetril, kui oleme juba pikemat aega tagajärjetult külg-külje kõrval paiknevaid lamba-, hobuse- ja eramaid piielnud, avastavad nemad majakese. Stiilse väikese lambamajakese, koplis, kust sel suvel küll rohtu näritud pole. Mina pelgan niisuguseid eraomandilisi ööbimispaiku, räägin õigustest, sissemurdmisest jms, aga mehi tõmbab nagu magnetiga.
Oleme koplist ning aedadest läbi ja majakese varjus. All-korrus pisut sumbunud, üleval nö lakas on tuulelahedam, pisut heinu põrandal ja 6 ruutmeetrit pinda. Nii tilluke onnike. Varjume majakese taha teel sõitvate autode eest ja judin käib minust läbi, kui silmitsen kaht asja: tulekeeli meie katelokkide all ja maani ulatuvat kuiva katuseroogu.
Olgu lood unetute meestega kuidas tahes, mina igatahes puhkan end välja. Ärkan Tõnise askeldamise peale õues ja herilaste sumina peale uksavas.

Esmaspäev, 30. juuni
Vett toidutegemiseks napib jälle, nii et kompsud kokku ja otsima kivi-vaatamisväärsusi saare idakaldal. Päike pole veel kõrgel, mistõttu on tuulelahe ja kõrbenud kehaliikmed ei tee väljakannatamatut piina.
Saabume Fåro kiriku juurde. Täidame veenõud ja kuulame umbusklikult kohalikku, kes väidab sealse vee joogikõlbmatu olevat. Meenutame vesi(sid), mida erinevatel matkadel oleme joonud ja usume, et pisukese keetmise järel käib seegi küll. Lahkudes jääb Tõnis veel jäädvustama vaadet mere ja kirikuga ja... jääbki. Sest ta tagaratta kumm on toss. Egas midagi, asjad maha ja paikama! Mina istun kirikus ja kirjutan. Okas on kummis, kaks paika veel ei pea. Tuleb kolmas ja neljaski panna. Tõnis ületab end, paigates poolteist tundi vandumata ja sajatamata. Kuni paigad otsa saavad. Kuid kumm ei pea ikka veel. Lõuna vist käes. Kell 13.30 on ta võtnud viis korda ratast alt ära ja kleepinud kaheksa paika, aga “mis susib, see susib”. Selle kleepumatuse põhjuseks võib olla meie varustuse hulgas olnud kummiliim, mille päritoluaega enam keegi ei mäleta.

Oleme teinud süüa ja söönud. Küsinud kõigilt ümberkaudseilt inimestelt, kas neil pole vana sisekummi või paiku, aga kellelgi pole midagi. Olen käinud lähimas Konsumis, kuhu meil soovitati minna ja kus tõesti on üks jalgrattatarvik — pump. Lähim automehaanik asub 7 km kaugusel määramatus suunas.
Aga et oleme kiriku juures, langeb taevast issanda ingel ja küsib, kas meil on probleeme. Tõnis lööb nii tülpinult käega, et selle võiks ühte teatud kohta saatmiseks tembeldada, aga mina üritan selgitada. Tema ütleb OK, ta just mõelnudki, et tal sisekumm olemas. Teeme kaubad 50.- SEKi peale ja ta kingib meile paigakomplekti kauba peale. Ta on Oslost. Tõnis teeb viimase pingutuse paigatud kummi peale panna, et siis on uus tagavaraks, selle ventiil nagunii hästi ei sobinud, aga...
Tuhandes kord ratas alt ära, ventiiliauk suuremaks, uus õhukumm sisse ja kas tõesti pääseme minema selle Fåro kiriku juurest!?

Suundume silmusele Gamlehamni kaudu. Esimesed lubja-kvartsisegused moodustised lummavad meid oma eripäraga. Hobusekujuline ja muidu kändjad tornid on puistatud veepiirile ja suubuvad sügavamassegi. Õhus on vähemalt 30° kuuma ja tahame ainult vilusse. Puude vahel on veelgi hullem, sest seal pole meretuult. Loiult jätkame teed kitsukesel metsarajal üle kivide ja kändude, grillitavatena. Peagi saab metsarajast valge, kivideta kruusatee ja tõuseme pangale. Meelisegav kuumus seniidis päikesega välja arvatud, oleme imekaunis looduses. Lõputu tumehall kiviklibu, ääre all meri ja vahepeal müstilised kivimoodustised — raukomrade. Valame endile "laibavett" pähe ja higistame ühe vaatamisväärsuse juurest teiseni. Miraažid tulevad ja lähevad, meie justkui lõputuseni sama, ainsagi varjuta teel.
Tagasi pöördudes lõikame jälle metsateid, et mitte pealesunnitud jalgratta-asfalti järgida. Küsime vett joogiks ühest majast ja teejuhatust, mis meid läbi mitme karjakopli sunnib ukerdama.
Õhtupoolikul möödume taas Fåro kirikust ja leiame teeotsa suundumas alla, inglisekirikuaia poole. Ligemale viie-kuue kilomeetri pärast läbi lambahulkade üllatab meid merelaht oma vaikuse, luikede, lõkkeaseme, inimtühjuse, tõrvatud paadikuurikese (mis on lukus) ja surnud hülgega, keda aplad kajakad rebivad. Jääme. Sööme. Eilne tee oli kibuvitsaõitest sidruniga, tänane kadakamarjadest. Toiduks kartulipuder ja paar konservi. Otsustame ööbida lageda taeva all, et vahetust looduses olemisest midagi kaotsi ei läheks. Igaks juhuks püstitavad mehed telgigi. Korraks poeb mu südamesse kartus Tõnise paisutatud lõket vaadates, sest tuul on tugev ja ümberringi ülikuiv kanarbikune männimets.

Öö rullib end merelt meie peale ja luiged ujuvad päris kaldasse. Homme hommikul lahkume sellelt saarelt ja ma mõtlen tänutundega möödunud päevale, sellele kui rahulik ja vaikne ja kaunis on siin, et keegi ei torma kusagile, palju on igas vanuses jalgrattamatkajaid ja autojuhid arvestavad nendega iseenesestmõistetavalt. Üllatavalt moes on kaheinimesetandem ning reeglina ei tassi keegi oma elamist (sülelastest-loomadest kummipaatideni) pakiraamil, vaid järelveetavas kärus.
Poolel ööl langevad mõned vihmapiisad, mistõttu kriblame jooksujalu telki, jalgrattad pakkidega kuuse alla, kile telgi peale, Tiidu pesud, särgid, fotoaparaadid, mis mööda ümbrust laiali, kotti kokku, sääsepuremisest paistes silmalaud kinni ... ja juba jälle on käes hommik.

Teisipäev, 01. juuli
Tuul on pisut tõusnud, päike kerkib läbi põuavine ja kuhu öine vihm on jäänud? Traditsiooniliselt vesi otsas, mistõttu süüa ei tee, hambaid ei pese (kuni võimaliku tankimiseni), merevesi ses kohas just vetikane ja sogane, ainult pakime ja pakime. Ja minema mööda vanaema-juurde-viivat kruusateed! Lootuses trehvata INGLISEKIRIKUAEDA.
Leiame otsitud paiga vaevalt kilomeetri kauguselt. Omapäraselt kaunis mererand, sametine muru mändide all, külalislahke onnike ja mis eriline vetteminekukoht! Trepjas platoo võimaldab olla põlvini, vööni, kaelani vees nagu basseinis või sumatada sügavikku. Kes peseb, kes ujub, kes vaatab pealt ja huvitavat rannapiiri, igatahes on see üks romantilisemaid telkimispaiku, mida osanuks ihaldada.
1854. a. oli siin koolerahaigete varjupaik.

Meie aga oleme pärast värskendavat, kosutavat suplust märkamatult punkti jõudnud, kust eile ringreisi Fåro saarel alustasime. Kell on 8-paiku ja autosid sadamasse kogunenud kenake hulk. Praam saabub parajasti ja meie üllatuseks lubatakse kõik kohe peale ja tagasiteele. Kas graafik, mis seinal teada annab, et praam väljub iga poole tunni tagant, osutub rohke reisijatehulga korral ebaoluliseks? Vaba maa ja tasuta praam, mis sõidab, siis kui vaja.
“Kihutame” nii 30 km tunnikiirusega Fårosundi. Tõnis nuusib sadamaterritooriumilt välja majakese WC, sooja vee ja peegliga, nõnda, et minagi põõsaste tagant hambaid pesemast tsivilisatsiooni tipule ronin. Naudin pesemist ja omaenese punase nina vaatamist.
Tangime joogivee ja suundume linnakesest välja. Paraku küll vale teed pidi. Loodame HELLVIsse jõuda mereäärseid tillukesi rajakesi pidi, aga need lõpevad korduvalt metsa või mereranda. Viimakse harutame lahti teeotsa, mis Bunge kirikutornini juhatab. Möödume tuttavast ehitisest ja suundume RUTE peale. Päike seniks kõrgel ja mul tuleb pipraste sääremarjade peale pikad püksid panna. Linane rätik tulitava turja peale. Jalad lämbuvad nahksete potaste umbses haardes, nii et nüsin küünekääridega auke potaste nahkosadesse, manades sandalettide puudumist.

Rute kirik tundub veelgi kaunim kui eelmised. Maalingud ja freskod. Vaikne inimtühjus. Astun kirikusse — mitte kellegi valvas silm ei jälgi mu tegemisi. Astun altari ette, silitan kujukesi kantslitrepi käsipuudel. Raamatud, materjalid ja postkaardid on saadaval, hinnad juures, mida korjanduskasti lasta.
Parim osa sest kirikust on kindlasti teda ümbritsev inimesekõrgune müür, mille varjus jahedal murul on taevalik lesida. Tundub, et peaksime juurutama siesta.
Tiit laulab pea igas kirikus. Hämmastav, kuidas selline arhitektuur tõstab hääle esile, noodid kõlavad kiriku lae all veel pikalt ja puhtalt järele.
Rutest peaksime suunduma Slitesse, et rannikut mööda jätkata, aga Tiidu vankumatu soov on näha LÄRBRO kirikut, mida meile turistinfostki soovitati. Nii võtame ~15 km ringi sisemaalt. Lärbro kirik on parajasti väljast restaureerimisel, Tõnis otsib pingsalt mõnd tillukest naela, et viimistleda kadakapuust keppi, mille ta eelmise kiriku juures meisterdas. Tiit ostab postkaardi. Õhtu käes ja sõitmine on palju lihtsam. Väsimus hakkab endast märku andma, sest üle 30 km jälle seljataga. Sadulgi on muutunud kaunis ebamugavaks. Tiit meisterdas poroloonist endale ja mulle juba päev tagasi "padjakesed" pepu alla, juhuse tahtel leidsin Rute kiriku juurest teeveerelt spetsiaalse karvase sadulakatte, nüüd on Tõniselgi pehmendus.

Järgmine tähis kaardil on OTHEMi kirik. Paar kilomeetrit enne kirikut, mil torn juba paistab, aga teed hargnevad, viivad lahkarvamused teevaliku suhtes meid Tiiduga järjekordselt vastuollu. Kui me pole kindlad kuhu täpselt suunduda, tulevat küsida kohalike käest, mitte uskuda neid nõmedaid kaarte. Tema muudkui läheb. Ilmselt vales suunas. Et oleme näljased ja väsinud, ärritun minagi ning meie Tõnisega pöörame tagasi suurele teele ja paari kilomeetriga oleme Othemi kiriku ees. Oleme juba kaua jalutanud ja istunud ja kirikus käinud, kuid Tiitu ei paista ikka veel. Ma ei suuda puhata, arvan teda teelt eksinud olevat. Ükskord ta tuleb siiski, läbi metsa, teelt, mis rohkem krossiraja sarnane olnud ja rohkem me sel teemal ei räägi. Lahkudes hakkame telgipaiga järele ringi vaatama. Lõikame teed SLITE asemel BOGE peale. Kell üle üheksa õhtul, kui jõuame Boge kiriku juurde ja see on suletud. Kirikaias kalpsavad ringi kaks prisket küülikut, must ja oranž, kartmata meid sugugi. Ähvardav-hallist taevast kukub mõni piisk ja probleem telkimisest on aktuaalne. Mõned kilomeetrid tagasi peatusime teeäärsete kaljumoodustiste juures, mille otsa ronisime täpselt päikeseloojanguks. Seal olid ka laud ja toolid ja kokku kaunis romantiline, aga mehi meelitab meri, mis ei tohiks olla kaugel.
Väikese ekslemise järel maandumegi unarusse jäänud sadamasopis, kus paar lukus paadikuuri, laud pinkidega ja mustmiljon sääske. Vedelik, mis haiseb meres, on kahtlusteta solk. Oskasime me ka leida paiga sellel imekaunil saarel!
Aga toit valmib, tee on sedakorda kortslehtedest mõne poolvalmis maasikaga ja ruttu telki peitu, enne kui lõplikult puretud saame! Öösel ärkan krabina peale telgikilel, mis aga tagasihoidlikuks jääbki.

Kolmapäev, 02. juuli
Sel hommikul on eriti uimane olemine. Ärkame ja jääme tukkuma, ärkame jälle ja nii mitu korda, enne kui pissihäda lõplikult jalule ajab. Ilm on pilves, kuid kuiv. Tuuline. Pakime ja kuivatame. Vett priiskavaks hommikueineks teadagi pole. Aga sellega oleme juba harjunud. Kuhu p e a b jätkuma, on Tiidu kohvi.
Vaatame kaardilt, et võiksime õhtuks KATTHAMMARSVIK´i jõuda. Teel GOTHEM´i kirik. Tiit häält lahti laulmas. Tõnis leiab kiriku taga platsi, kus võiksime einestada ja kiikuda!, aga Tiit tahab edasi, ikka edasi. Sellel kohal teel, kus üks viit näitab NORRLANDA FORNSTUGA vaatamisväärsuse ja teine TRULLHALSAR peale, lähevad meie teed lahku. Tiitu kisub järgmise kiriku, Norrlanda, poole mis jääb otse edasi, mind üles vaatamisväärsust uurima ja Tõnist alla mere äärde ilusat suplus- ja söögikohta otsima. Luik, haug ja vähk lepivad nii, et Tiit jääb sinnasamasse paika puhkama ja ootab kuni mina käin 1 km kaugusel nähtust vaatamas, et siis koos edasi minna. Tõnis pöörab alla 5 km nähtuse poole ja ootab meid järele. Lubab veel tagasi tulla kui midagi huvitavat pole, et siis võime ju kiriku kaudu minna.

Mina leian eest tillukese vabaõhumuuseumi, mille sissepääs on 2.- SEK´i ja seegi tuleb lasta ühte kasti nn. Liina majas. Saan minutit viis vaadatud, kui Tiitki värava taga. Koos uurime aidad, tallid, sepikojad lõpuni ja pöörame tagasi, et Tõnise marsruuti järgida.
5 km kaugusele jääv Trullhasari vaatamisväärus polegi eriti vaatamisväärne. Vanad kivikalmed, mis kangesti vaid rohtukasvanud kivihunnikuid meenutavad. Tõnist, keda vaadata, pole samuti kusagil. Pakun välja, et küllap ta väntas mööda rattateed edasi, maldamata meid oodata, milline seletus aga Tiitu põrmugi ei rahulda. Pealegi on ta veendunud, et see tee üldse kuhugi ei vii. Ja kui Tõnis juba ütles kaks asja — ta otsib paika MERE ääres ja kui ei leia tuleb tagasi, siis tulevatki teda otsida mere äärest. Mis tähendab väikest tagasipöördumist, mis tähendab, et mina ei usu ilmaski, et Tõnis istub seal mere ääres märku andmata ja ootab meid. Miska keeldun tagasi sõitmast. Tiit pillub oma pagasi mitme meetri raadiuses laiali ja kaob kergenenud rattaga kurja sajatuse saatel silmist.

Istun, selg vastu vähemasti vanaisa vanust kuuske ja tunnen, kuidas tema krobelisest ihust õhkub soojust ja kindlameelsust. Kuidas äsjase ängistuse asemel saab meel avatuks taeva heledatele lapikestele ja mutuka ukerdamisele kõrrel. Elame veel!
Tõnist leidmata tuleb kõik asjad jällegi kokku pakkida ja minu arvatud marsruuti jätkata. Kuigi Tiidu meelest see tee kuhugi viia ei saa, edeneme siiski läbi põlislaane, mööda kruusateid, mida Eestiski küllalt olevat ja arvestame kirikuid, mis nägemata jäävat seetõttu, et mõni mees oma sõna ei pea. Eeldan, et "mõne mehe" närvid vajasid veidi rahu ja katsun võidelda pealetükkiva tülpimusega, mis ehk hallist ilmast tingitud. Oleme kolmekesi viimaste aastate jooksul nii mitu puuda soola söönud, et ühe ülesütlemine mõjub ülejäänuilegi halvavalt. Kui teda ka KRÄKLINGBO teeristil pole, on minul depressioon käes. Tiit siirdub kilomeetrit kolm paremale, kirikut vaatama, mina selitan risttee veeres, vaatan halle räbalpilvi ja juurdlen, kas pole ehk mõni kaduneljapäev, et tuleks vanapagan ja kolme veretilga või surnud kassi eest mu rahulikku, turvalisse Eestimaa suvesse lähetaks.

Tuleb hoopis Tiit, kes kiriku külalisteraamatust muuseas Tõnisegi sissekande leidnud. Selle teadmisega kergendatult triivime ÖSTERGARNI kiriku suunas.
Kirikuuksed kinni kuna kell on juba üle 18.00. Jalutades kirikuaias, pestes tualetis sooja veega ning arutades mida ette võtta, vuhiseb kohale üks sini-mustas dresipluusis rattur. Ei voi olla totta — see on meid otsima tulnud Tõnis! Suundume koos alla sadamasse, kus pilvituses ja tuules paneme peale kilemantlid, valmistame kohe kaks toitu korraga ja jällenägemisrõõm näib olevat kolmepoolne.

Ööbimispaigal peaks täna peal olema katus, kuna näib tulevat vihmane. Teele jääb GAMMELGARNI kirik, siis loodame jõuda FOLHAMMARI randa, kus kaart pakub välja looduslikke vaatamisväärsusi ja kauneid telgipaiku.
Ukerdame üle mäekülje, küsides kindluse mõttes teed majakesest, mille lahke perememm vaevalise inglise keele tõttu seletamisest loobub, ratta kuurist välja ajab ja ise õiget metsarada juhatama tuleb. Memme kannul püsimiseks tuleb meil kogu jaks ja tõsidus kokku võtta. Täname ja laskume mere suunas.
Ühtäkki on pilved hajunud, päike loojub kirkalt, metsjänesed kalpsavad siia-sinna ja jälle kord tuleb nentida, et ei maksa tõsiselt võtta kui miski siin maal paistab ähvardav — olgu need siis koerad, inimesed või ilm — see lihtsalt muutub peagi säravaks positiivsuseks.

Kell on vahepeal lipanud jäneste kannul ja mina olen valinud vale teeraja, mistõttu jõuame mereranna asemel sõjaväe territooriumile, kus pildistamine keelatud, kus väravate taga koerakuut, mis mahutaks meie hobuse ja kus edasisõit osutub võimatuks.
Kui viimaks õiget rada mööda randa tuiskame, kahel pool kalurimajakestest muuseumikompleks, on Tiit nii väsinud, et sentimeetritki rohkemat liikuma ei soostu.
Parasjagu kui püstitame telki, kobib kalurionnist välja valvur porisedes midagi muuseumieeskirjadest ja privaatsusest. Püstitume niisiis lähimale üldkasutatavale maa-alale — piirdeaia taha, asfalttee äärde, kadakapõõsasse, kust nagu pärast selgub, jääb imekaunite telgipaikadeni mõnisada meetrit. Aga meie ju ei liigu sentimeetritki!

Inimese uudishimulik loomus sunnib meid väikese puhkuse järel siiski jalgrattaga tiiru tegema. Ennäe — siin nad ongi — Folhammari kaljumoodustised loojangupuna ja merelt tõusva udu piiril. Romantilisse nostalgiasse langemist takistavad kalapraadimisrestid, mis kaljude vahel tühja kõhtu irriteerivad ja väsimus, mis telki tagasi kutsub. Öö möödub rahulikult, välja arvatud intsident, kus Tiit end kui püssist lastuna püsti rabab, poolpaljana välja tormab ja oletatavaid vargaid kottide kallalt rabistamast tabada loodab. Kui aga selgub, et šoki põhjuseks on toidukotti pugenud siil, keerame magamiskotis külge ja nohiseme edasi.

Neljapäev, 03. juuli
Närvidega on parasjagu nii, et Tõnisel on villand. Tema lubab selle, ehk matka viimase päeva üksi veeta, puhata mere ääres, jalutada Visbys kuna kontrollaeg kohtumiseks teistega on lepitud 21.00 sadamas.
Tiidu ja minu tee hakkab sik-sakitama Visby suunas läbi kirikute.

Pärast ARDRE kirikut trehvame viikingite eluasemele FJÄLES, kus tammemets ja ennistatud palkmajad. Majas valge laudpõrand, pikad pingid ja laud, millel viikingi kilp, peakate ja veel mõni kaevamisleid. Suur reheahi nurgas paneb mõtlema, kui mõnus ööpaik võiks see olla matkajatele vihma ajal. Taamal kultusepaigad ja abihooned.
ALA, SJONHEM, VIKLAU, MÄSTERBY, HOGRÄN, VALL, STENKUMLA, TRÄKUMLA — igaüks oma eripäras ja armsuses.
Jõuame just poole üheksaks Visbysse, olles riivamisi Högklinti nautinud ja laskume autokiirusel sadamasse. Suures kiiruses või ka raskuses ütleb üles Tiidu ratta tagumine kumm.

Sadamas on ootamas Rein, kes ilmselt lõpuspurdi teinud. Peagi saabuvad Aino ja Tõnis. Kuulen oma suureks rahulduseks, et märkimisväärseid äpardusi ei juhtunud, paar pisemat parandust küll. Kuna teisi ei paista saabuvat, valime kohvikeetmise või linnas jalutamise või telkimise vahel. Et meiega on Tiit, siis langeb liisk magamaminekule. Pisut murelikuks teeb mõte iseeneseslikust ärkamisest kell 5.00, sest praami väljumisaeg on 6.45.
Rein pendeldab välja parima paiga mäel tuuliku all ja meelitab Ainogi peaaegu nõusse. Meie valime kämpingu linnaservas, kus pesuvett ja muidu tsivilisatsiooni. Et öö on soe ja sume, pole telkimisel mõtet, ega kämpinguplatsil ruumigi. Rullime magamiskotid ühe põõsa alla ja nagu öö jooksul selguma hakkab, punaste sipelgate pesasse.
Tõnis ei raatsi viimast ööd raisata ja minagi kehutan teda Ainot valvama minema. Kui teda ei naase tunnigi pärast, võtab uni võimust.

Imekombel ärkame õigeaegselt, Tõniski on olemas ja peagi saame sadamas kokku nendega, keda justkui aastaid näinud poleks. Muljeid jätkub ja minutid kuluvad, riburadapidi saabuvad unised poisid, aga Kadi ja Leho teevad pisut külma sellega, et ilmuvad siis, kui praami väljumiseni on viisteist minutit ja olen üsna murelikult kaalunud erinevaid piletivariante koos sümpaatse noorhärraga kassas.

Oleme jälle mandril, on keskhommik, praam Stockholmist väljub alles järgmisel päeval 17.00 paiku. Nö tugigrupp sibab minema, meie kolmekesi rühime omasoodu. Alguses mõnda aega ainult tõuseme. Tiit on hämmastavalt kosunud matka jooksul, paarkümmend kilomeetrit tõusu ühtejärge on temalegi kukepea. Ühel hingetõmbehetkel tahab ta ilmtingimata hobuseid pildistada üle tee aias ja seda just aia sees olles. Aeda ronimisel saab talle saatuslikuks tema kõht, mis ilmselt piirde miinus- ja plusspooled ühendab. Nii saavad kohalikud bussi ootavad rootslased, kes juba tükk aega huviga tema tegevust jälginud, kuulda tõelist mehe möirgamist.

Mina kibelen Tõniselegi Häringe mõisakompleksi (uhkete jahikoerte haudadega) näidata, millest tema nädal tagasi ilma jäi, ja see on tõesti kosutav. Lõunagi valmistame seal läheduses, Tõnis on vabatahtlikult toimkonnas ja saame sõdurirooga, mis pisut seasööki meenutab, aga väga maitsev on.
Õhtuks oleme juba äärelinnas, ~10 km kaugusel Stockholmi keskusest, Farstas, kuhu ka jääme. Merelaht kaljudega, dušš keset muruplatsi, katusealune surfilaenutusmajakese ääre all, lõkkease ja lapsed vees sulistamas. Idüll. Istume lõkke ääres kui pimeneb ja kuulame kalameeste aeruplaksatusi vees ja tullide naginat. Kiviviskekaugusel särab linn oma tuhandetes tuledes. Oleme ujunud, saanud tuult ja päikest, oleme rassinud rattaga ja iseendiga, näinud ilma ja inimesi ja kahjutunne valdab mõtte juures, et kohe-kohe lõpeb kõik.

Laupäev, 05. juuli
Pakime nobedasti, et mitte jalgu jääda ärkavale linnale. Esimese rinde vee äärde moodustavad koerad ja nende pensionäridest peremehed, -naised. Järgmise rindena lapsed ja emmed. Kolmandatena majakese omanikud, aga seniks meid juba pole.
Oleme Stockholmi südalinnas. Võtame aega suure jäätise jaoks kirkas päevas ja jätame ühe jalgrataste juurde kui teised linna naudivad. Ostan lapsukestele paar pisiasja ja ongi käes aeg sadamasse tüürida.
Laevale minnes jätame maha Leho, kellele Rootsimaa liialt meeldima hakkas ja hõivame konverentsisaali, mis meie meeldivaks üllatuseks vaba, puhas ja tuulutatud on.


Ja ongi lõpp.
Ühe suvepuhkuse lõpp.
Jälle on kinnitust saanud reegel, et kui tahad hästi puhata, mine kodunt võimalikult kaugele. Otsi uut ja erinevat, otsi sarnast, otsi! Ära lase end heidutada kõigist neist kõhklustest ja kahtlustest, mis sind vaevavad minema hakates.
Koputa ja sinule tehakse lahti.

Tabasalu,
august, 1997

 
Web2