Foorum - alateema

Kasside ja koerte jutud

Marjaana

13.Jun.2006. 19:45

Mina olen Marjaana ja ma arvan, et võiks teha teema "Kasside ja koerte jutud", kus igaüks kirjutab lugusid kassidest ja koertest. Ja siis paneb foorumisse üles. Kõiki tervitades, Marjaana.

Külli

4.Jul.2006. 11:18

Olen üles kasvanud maakohas ja mul on olnud lapsepõlves mitmeid kasse ja mõni koer. Kui vahel mahti, üritan siia mõne heietuse teha - need pole siis väljamõeldud vaid tõestisündinud lood. :-)

Näiteks oli meil must krants, kelle saime täiskasvanud koerana, panime talle nimeks Rulla, ta oli nii ümar. Rulla oli emane ja tal sündis kaks kutsikat. Üks oli pisikese moega ja must nagu ta isegi teine oli suure kondiga ja lumivalge. Rulla oli meie hämmastuseks "sisse võetud" ainult valgest kutsikast, mustast ta ilmselgelt ei hoolinud. Pidime kogu aeg valvama, et must kutsikas ka piima saaks või ema juurde sooja.
Kui kutsikad juba joosta jaksasid, võttis Rulla nad ükskord sappa ja läks ringkäigule. Tagasi tulid ilma musta kutsikata, ainult valgega kahekesi. Me otsisime ja otsisime koos teiste lastega igalt poolt, küsisime naabritelt, kus keegi oli neid näinud aga musta kutsikat me ei leidnudki. Mitmeid kuid hiljem kuulsime, et üks traktorist oli leidnud (päris kaugel meie kodust) kanalisatsioonikraavist hädaldava kutsika, kes oli veel elus ja viinud selle omale koju kasvama.
Imelik mõelda, et kas Rullal oli siis tõesti ükskõik kui must kutsikas maha jäi, kraavist üle ei saanud ja seal halises või tegi ta seda suisa tahtlikult.

Külli

5.Jul.2006. 23:33

Üks kass oli meil niisugune, et nii kui liblikat või suuremat kärbest aknal nägi, hakkas ta hambaid "plagistama". Vaatas aga vesise suuga all ja lõgistas lõugu, vahel hüppas kardina külge rippu ka ja tõmbas selle koos kardinapuuga alla.

Üks kass tegi pesa ja tõi pojad maja pööningule aga sinna oli suht keeruline tal endalgi turnida. Kui pojad kasvama hakkasid, ei saanud nad kuidagi alla - Üks poegadest - oranži-valgekirju - oli kõige uudishimulikum, ema järele tulles kukkus ta vähemalt kolm-neli korda pea ees alla katuseäärelt. Siis kui teised alles vagusi pööningul püsisid. Julguse ja vapruse märgiks panime talle nimeks Kosmonaut ehk lühendatult Kosmu.

Üks kass läks meil kaduma. Metsistus ilmselt, st läks metsa elama. Järgmisel suvel kuulsin kord õues näugumist. Läksin hääle järele maja lõunaküljele, kus meil kasvavad tihedad viinamarjapõõsad. Oksi laiali lükates nägin seal meie vana kassi, kes oli metsik, rabeles ja tahtis põgeneda. Aga ta ei saanud kuna ta oli mingi imeliku asjaga kinni jäänud põõsasse. Hüüdsin teda lepitavalt ja surusin oksi eemale, kuniks nägin et tema põses olid roostes rebase või kährikurauad, mille taga olev kett oli takerdunud põõsasse. Mina nutsin, sest tal tundus olevat väga valus - nii kui mina käe sirutasin, nii ta rabeles ja seda valusam tal võis olla. Vanemaid ei olnud kodus ja mul ei olnud aimugi, kas neid raudu kuidagi lahti saab teha. Rääkisin talle, et ära karda, ma aitan sind, tõin igaks juhuks suured käärid ja mõtlesin et saan need kuidagi sinna raudade vahele suruda. Aga niipea kui ma talle lähenesin hakkas ta paaniliselt rabelema, viimaks läks mingi oks katki, ta pääses vabaks ja liikus hüpetega metsa poole, kett järel lohisemas...

Külli

6.Jul.2006. 11:23

Ühel kassil oli kombeks nuuskida mööda pliidi all olevat puude hoiuruumi, praeahju või suisa ahju.
Kord juhtus nii, et ema hakkas ahju tuld tegema, pani puud, hakatuse pilpad, paberid ahju aga tikke polnud võtnud. Läks köögist tikutoosi tooma, jäi sinna hetkeks juttu ajama aga ahjuuks oli pärani. Kass puges seniks ahju. Ema seda muidugi ei teadnud. Tuli tagasi, tõmbas tikust tule otsa ja pani ahjuukse kinni.
Mõne aja pärast hakkas kostma näugumist. Kuulatasime, et no kuskohal see kass nüüd kräunub, et kas on vetsuukse taha jäänud või saunaukse, käisime ja vaatasime kordamööda igasugustesse kohtadesse. Näugumine läks aga aina hullemaks.
Ühekorraga emale torkas pähe, et ahi! Jooksis sinna, tegi ahjuukse lahti, selle aja peale tuli lõõmas korralikult juba. Aga niikui ta ahjuukse ahti tegi, sööstis kass sealt tulest läbi välja nagu keravälk, veeretas end mööda põrandat nii et tule karvade küljest ära sai. Aga vurrudest ja kulmukarvadest jäi ta ilma ning keha nägi ka pikka aega välja nagu lapitekk, kohati suisa ilma karvadeta. Kui me ta parandava salviga kokku määrisime, üritas seda ära lakkuda.

Marjaana Vesi

7.Jul.2006. 12:47

Nii armsad ja kurvad lood on juhtunud.

Tänan.

Külli

11.Jul.2006. 0:40

Kord saime naabritelt täiskasvanud kassi. Naabritädi rääkis, et see on nii hea vagur kass, istub sohva peal, ei tee paha (ega head). Nii ka oli. Me suisa imestasime, kuidas ta üldse ei tahtnud õue minna, oli heameelega süles kui sai. Sõi ta ka väga vähe, lakkus piima ja suppi vms.
Kord õhtusi uudiseid vaadates istus isa teleri ees, kass süles. Isa silitas kassi muuseas, kuniks ta sõrmed jäid peatuma kassi kaelal. Seal oli midagi kõva. Isa kobas seda ja üritas ära nokkida, et midagi karvadesse kleepunud aga see "miski" ei tulnud. Panime rohkem valgust ja isa arvas et see on midagi imelikku, nagu metall. Läks tõi tööriistakastist näpitsad ja võttis sellest otsast kinni. Sikutas ettevaatlikult ja ennäe - kassi kaelast tuli välja terve sukanõel, millel oli isegi villane lõng järel!
Aga mis juhtus seepeale kassiga :-) Liigutas end veidi, kargas isa sülest maha ja hakkas jooksma nagu poolearuline mööda tuba ringiratast - ikka laua peale ja kapi peale ja alla ja televiisorilauale ja lillelauale ja põrandale ja diivanile ja põrandale jne. Niimoodi ringiratast kuni väsis. Meie ainult vaatasime suu ammuli.

Marjaana Vesi

12.Jul.2006. 12:54

Täitsa müstiline lugu. Ime, et nõel kaelas kassil.

Külli

6.Oct.2006. 12:12

Hea tuttav kinkis mulle rästikunaha. Oli leidnud möödunud suvel teelt auto alla jäänud rästiku. Lahkas ära, kuivatas ära ja saigi vahva trofee. Rippus meil elutoa seinal juba pikemat aega sabapidi, pea allapoole, hambad irevil.
Uskumatult teravad hambad on rästikul!
Ühel päeval oli rästiku pea kadunud. Nagu oleks keegi ära ampsanud. Pahandasin juba lastega, et need on mänguhoos pihta läinud vms aga keegi ei teadnud midagi.
Kuri kahtlus lasub nüüd noorel kassil, kes oli meil kolm päeva hoida ja kes oli õige pöörane :-)

Sirje

28.Dec.2006. 1:41

Sain aastaid tagasi Tallinnast kassi Kessu kes oli isane. Perenaine kolis Hiirimaale elama ja ei saanud kassi kaasa võtta. Mul oli siis väike kassi poeg kodus. Ja kohe võttis Kessu selle poja oma hoole alla pesi ja isegi lasi oma karvu lutsuda. Koerale ta algul ei meeldinud sest koer ka hoidis seda kassi oma kaisus.Kui kass suuremaks sai viis rebane ta ära ta läks iga ühe juurde halba aimamatta. Sain uue kassi poja sammuti kasvatas Kessu teda.Kui ma üleõue vetsu läksin kõndisid mõlemad minu järgi sabad püsti ja istusid teinteisel pool ääres . Ja kui ära tulin kõndisid jälle sabad püsti mulle järgi.See vaatepilt oli hea, kõik imestasid et kassid turvasid mind. Kuid nüüd olen ma oma Kessuga hüvasti jätnud. Keegi oli tal taguotsa purustanud ja ma pidin leppima süsti tegemsega. Kuid üks kass on mul veel alles ja see lohutab mind.