Kurioossed lood seoses puudega

  Alla   1-30   31-35  
Külli 7.Jun.2005. 19:26  
Seoses ühe koolitusega pöörduti minu poole küsimusega, milliseid absurdseid või eneseväärikust riivavaid olukordi on ette tulnud meie inimestel, kellel on mingi puue, erivajadus või abivahend.
Kirjutage, mida teil on ette tulnud ja ka seda, mida teie oleksite antud olukorras oodanud või tahtnud, et öeldaks või tehtaks teisiti.
Külli 7.Jun.2005. 19:45  
Mu enda "nuta või naera" olukorrad seonduvad sellega kui olen olnud kellelegi saatjaks.
* Kui läksime Margitiga Tallinna Lastehaiglas Jürile külla, kellel oli just olnud seljaop., siis sõitsime üles personalile määratud liftiga, kuhu sisenes koos meiega ka üks med.töötaja. Astudes liftist välja paar korrust allpool, vibutas ta enne väljumist veel Margitile manitsevalt sõrme, öeldes: "Ja vaata ette, et lifti nuppe ei puutu!"

Sellest sai mulle hea ilkumisvahend tükiks ajaks. Tarvitses Margitil vaid kusagile käsi sirutada, kui mul oli põhjust öelda: "Ja vaata ette, et sa nuppe ei vajuta, linki ei näpi, lülitit ei puutu vms".
Oletan, et see töötaja pidas Margitit lihtsalt lapseks tema väikese kasvu tõttu. Et harjumatu silm ei erista vanust. Aga soovitaksin inimestel selliste manitsustega ettevaatlikum olla - ka mitte iga laps ei kipu kohe paaniliselt kõiki liftinuppe klõbistama... miks ta eeldas, et just rahulikult karkude najal seisev Margit seda teeb :-)
Anneli 10.Jun.2005. 16:34  
Sellist olukorda on ehk tihti: Läksin Enoga aastaid tagasi tallatugesid tellima. See mõõduvõtja küsib Eno (abistaja) käest: "Kas ta siis kõnnib ka?".
Külli 11.Jun.2005. 0:31  
Kui käisime Aivega Estonias balletti vaatamas, küsis muidu igati abivalmis teenindajamees, kes meid treppidest üles ja alla aitas, lõuaga Aive poole vibutades, "Kas ta etendusest midagi aru ka sai?"
Ja-jah, ega balletti polegi kerge mõista. Teap palju ta ise sellest aru saab :-)
Külli 11.Jun.2005. 0:53  
Aga kuna ma ütlesin, et igale loole tuleks "moraal" ka märkida, siis siin ma oleksin tahtnud, et see teenindajamees oleks pöördunud oma küsimusega Aive poole, et kas sulle meeldis, mida arvad lavastusest vms. Või meie poole, et mida me arvame. Aga mitte eirama Aive olemasolu täielikult. Jällegi eeldamine, et kui on ratastoolis ja hingamisaparaadiga, siis ei saa ilmselt midagi aru ka.
Margit 11.Jun.2005. 2:11  
Eks neid kurioosseid juhtumeid ole omajagu olnud.

Juuksuris käimise lugu rääkisin ka "Meie" saates. See oli oma 10 aastat tagasi, kui isa viis mind juuksurisse, pani toolile istuma ja hakkas ise ära minema, sest me olime nii kokku leppinud, et ta tuleb nii poole tunni pärast järgi. Juuksur läks talle järgi, et küsida: "Mida talle lõigata?"
Loo moraal: puudega inimene, ka siis kui tilluke välja näeb, oskab ise enda eest rääkida.

Kui ma käisin autokoolis, siis õpetaja soovitusel tahtsin kooli sekretäri käest liiklusõpikut osta. Minu pärimise peale, et kas saab siit õpikut osta, vaatas sekretär mind vaikselt tükk aega ja ütles: "Jah, aga.... see on kallis!"
Moraal: kui mina küsin, et palun mulle seda toodet, siis ei pea teised minud eest muretsema ja mõtlema kas ma seda endale lubada saan. (Eriti, kui arvestada, et ma käisin autokoolis, mis maksab mitu tuhat ja eesmärgiks on osta auto, mis maksab mitukümmend tuhat, on ebameeldiv, kui keegi hakkab mulle ütlema, et paarisajakroonine raamat on minu jaoks kallis.)

Omajagu minu juhtumeist tuleneb minu väikesest kasvust. Näiteks ostan ma enamjaolt oma riided lasteosakonnast. Üks kord järjekordselt riideid ostes läks müüja hoopis eemal oleva ema käest küsima, et kas ma ikka tohin neid välja valitud asju osta.
Moraal: vaatamata oma väikesele kasvule, ei paista ma siiski täiesti laps väja ja olen võimeline ise otsustama mida osta. Antud juhul võib-olla oli müüja harjunud, et lapsed tassivad hulka asju kokku, mida pärast vanemad ei ole nõus maksma või toovad tagasi. Aga ikkagi.

Jällegi mõningad aastat tagasi juhtus mitu korda, et Tallinnas mõnes kaubanduskeskuses shopates küsisid reklaamlehtede jagajad kõnetamisel, et kas me oleme eestlased või mitte. Ehk siis arvati, et ratastoolis normaalse välimuse/riietusega inimesed vist ikka eestlased pole. Aeg on edasi läinud ja viimasel ajal selliseid pärimisi pole olnud.

Üks mu lemmikjuhtumisi oli bussisõiduga. Tulime õega Tallinnast Pärnusse. Bussile minnes õde kõigepealt ostis pileti ja viis asjad kohtadele ja seejärel tuli mind bussi tõstma. Piletit ostes ütles bussijuhile ka, et soovime ratastooli pagasiruumi panna. Bussijuhil oli sõber ka kaasas, kes küsis sellepeale, et kas koos reisijaga...??? Õde lohutas, et ta ikka võtab reisija välja :-)
Moraal: ratastoolis istuvad inimesed siiski ei ole ratastooli külge aheldatud nagu ajakirjanduses ikka pidevalt piltlikult kirjutatakse vaid võivad ka mujal istuda kui ratastoolis.
Margit 12.Jun.2005. 22:27  
Ma just taotlesin omale uut passi ja sellega seoses meenus juhtum Jaaguga.

Jaak läks taotlema ID-kaarti ja passi. Võttis ema kaasa abistajaks. Taotlust esitades vaatas ametnik emale otsa ja teatas Jaagu peale näidates, et teda poleks vaja olnud kaasa võtta... Järgmisena avaldas ametnik arvamust, et kas Jaagul ikka passi on vaja (seda on vaja reisimiseks). Kui ta Jaagu vana passi lahti võttis, kus oli omajagu viisasid ja templeid, siis ta nõustus, et võiks ikka pass ka olla...

Jutu mõte: puudega inimesed ajavad enda eest asju ise, abistaja on kaasas abistamiseks. Ja ka puudega inimesed reisivad, ei saa ju eeldada ega loomulikuks pidada, et istugu kodus vakka.
Margit 12.Jun.2005. 22:42  
Üks viimaseid juhtumeid oli tööintervjuul käies. Mul oli kaasas abistaja, kes tõstis trepist üles ja pani seisma administraatori luugi juures. Informeerisin administraatorit, et tulin tööintervjuule. Vaatas paberitest järgi ja küsis kas mu nimi on Margit, vastasin, et jah. Seepeale vaatas administraator otsa abistajale ja ütles: "Minge sealt edasi ja siis vasakule..."

Tööintervjuule läksin MINA ja edasi tuleb juhatada MIND ja mitte abistajat. Tekkis küsimus, et kes ja miks sinna läks... kas mina viisin abistaja tööintervjuule või mis? Abistaja ei vea mind järgi nagu läheks lasteaeda. Abistaja on kaasas selleks, et mind aidata, kui abi vajan.
Riina 13.Jun.2005. 13:41  
Sattusin siia saiti ja tundsin, et teema puudutab mindki. Olen psüühilise puudega ja see tähendab, et kogu aeg käib minu tervis üles-alla. Korraliku ravi tagajärjel ei ole minust aru saada, et ma haige olen ja tegelikult ei ole ka välimusel midagi viga. Olin eelmine aasta Ratastooli-Tiia isiklik abistaja ja kõige rohkem ajasid mind Tiiat abistades närvi Paide kiriku valvurimutid, kes ütlesid Tiiale, et parem oleks, kui Jeesus haaraks oma käega Tiiast kinni ja tõstaks ta enda juurde taevasse, et Tiia maapealt ära saaks. Vahutasin vihast ja pritsisin tatti, sest nii rumalat juttu polnud tükk aega kuulnud. Inimestel on lihtsalt väärastunud arusaamine sellest, kui kellegil on midagi viga ja meie olime ju kaks puudelist, aga Tiia puhul oli seda lihtsalt näha, sest ta oli ratastoolis. Kodukoguduses ei julge ma ise rääkidagi, et ravimeid tarvitan, sest enamus "tarkureid" teab täpselt, et peaksin raviteesid jooma, et depressioon üle läheks ja skisofreenia mööduks. Kui nad seda muidugi Jumala kättemaksuks ja karistuseks ei pea.
Külli 15.Jun.2005. 11:12  
Pettumuseks ehk stiilinäiteks loen ka värsket maili ühe maavalitsuse sotsiaalosakonna spetsialistilt:

Tere!
Palun saada ümarlauast osavõtma 3 puuetega inimeste organsatsiooni inimest.
Ära saada liikumispuudega osalejat, kuna ümarlaud toimub V korruse saalis.

Moraal: lahendus on teine koht leida, mitte inimesi ette ellimineerida. Niimoodi võib oluline hulk mõtlemisvõimelisi inimesi kõrvale jääda.
Maike 16.Jun.2005. 16:32  
Meil selline lugu, et pidi tulema ajakirjanik koos fotograafiga Hendrast juttu tegema.
Jõudsid siis kohale ja läksin neile vastu. Nad siis küsisid, et kas siin elavad Maike ja Hendra, mina, et jah. Seisime siis natuke aega vastamisi ja lõpuks küsis minu käest ajakirjanik, et kas teie oletegi ema???
Mina vastu, et mina olen jah ema Maike
Seedis ja ütles, et aga te näete ju nii hea välja!!!:):)
äkki oleks pidanud minema vaevas olekus ja pisaravooluga vastu või laenama mõned kortsud lisaks, ei tea:)
Maike 16.Jun.2005. 16:35  
On olnud muidugi ka kurvemaid lugusid.
Olime Hendraga ükskord poes, kus polnud keelavaid silte, et ei tohi käruga siseneda ja nii me siis olimegi seal inimtühjas poes ja lõpuks suundusime proovikabiini poole.
siis ärkas terve see aeg sõbrannaga lobisenud müüja ja ütles, et siin ei tohi olla käruga. Ma seletasin, et mul laps ei kõnni, et kas sel juhul tohib, siis selle peale lihtsalt nähvati, et sellistega ei käida üldse väljas
vot nii
loodan, et ta kunagi ise midagi sellist ei pea läbi elama ja õnneks oli ka Hendra veel nii väike, et ta ei saanud aru, mida öeldi
Airika 4.Jul.2005. 23:35  
Minu kõige kurioossem lugu: tulen Haapsalu- Tartu bussilt maha ja otsustan enne kojuminekut natuke Tartus ringi vaadata (värske tudeng ja ei tea veel kõiki kohti :), liigun Emajõe Keskuse poole. Äkki tuleb minu poole väga kiire kõnniga üks ärritunud vanaproua ja käsib mul koju ära kaduda.Minu küsimuse peale, et vabandage,millega ma sellise käitumise ära olen teeninud, saan vastuseks sellise sõimu, et oi-oi-oi!
Mind olla vastik vaadata, minu õige koht olla invaliididekodus(!) ja üleüldse, kui ma kähku ära ei kao, siis ta kutsub mulle kiirabi(!), kes viib mu "korralike" kaaskodanike hulgast minema, et ma nende silma ei riivaks.Põhimõtte oli u selline, et igasugu väärakaid siia ilma kah jäetakse!
Tartu on heade mõtete linn...
Esimese hooga sain šoki. Ja ainus, mis ma talle järele suutsin öelda, oli, et ega tema ka täie mõistuse juures ei ole. Pärast mõtlesin, et oleks võnud vanaprouat veel kiusata, oleks talle pidanud oma mobiili pakkuma, et ta saaks kiirabisse helistada. Aga see kõik tuli mulle alles pärast meelde. Esimene ehmatus oli suur, aga pärast hakkasin asja huumoriga võtma, algul oli see igatahes kui külm dušš krae vahele ja väga ehmatav, kuigi enda arvates kõndisin päris kabedalt tookord.
Moraal:ära tõsta jalga uksest välja ilma portsu huumori ja tolerantsita, igaks juhuks võta sarkasmi ka kaasa:)
Vikc 11.Jul.2005. 23:37  
Huvitav, et iga kord kui puuet määratakse, jääb üks kuu vahele. Hiljem saab oma pensoni muidugi kätte. Minul on iga kord nii, hakka dokumente ajama millal tahes! Ma ei saa sellest aru. Paljudel on tähtis iga kuu sissetulek kätte saada (maksud, toit). Või tehaks ainult minuga iga kord nii?
Oi seda jooksmist, minust läheb see mööda, kuid see, kes minu eest neid asju ajab, saab kõik oma kaela!
Dokument jäi vormistamata, kuna polnud minu isikut tõendavat dokumenti (minu oma) kaasas, huvitav! Neile, s.t. ametnikele, meeldib kohe jooksutada. Nii-öelda kel janu, sel jalad!
Külli 13.Jul.2005. 22:39  
Airika loole mõeldes.
On kurioossumist asi üsna kaugel. Ja ka tolerantsist ja huumorist.
Huumoriga ja sallivalt võib käsitleda neid juhtumeid, kus inimesed püüavad head, aga kukub veidralt või halenaljakalt välja. Vahel ka neid juhtumeid, kus inimene lihtsalt "magab". Kui ta pole õel ega tee sihilikult paha vaid lihtsalt ei märka või ei anna endale aru, mida teeb.
Airika näide on aga selline, kus teine otseselt ründab. Astub minu piiridele, ähvardab, alandab, solvab.
Mind ei aitaks huumor siin. Ainult "mälu tühjendamine" sellest inimesest, sellest situatsioonist. Teadmine, et tema maailm jääbki väga väikeseks - sinna mahuvad ainult teatud klišeed.
Tal kulub veel mitmeid elusid, enne kui ta on niikaugel, et talle endale seesama õppetund antaks - olla Airika rollis. Mõistmine on üks raskemaid õppetunde elus.
Mari 17.Jul.2005. 12:32  
Esimesel asetleidnud lihasehaigete kokkutulekul käitus isegi psühholoog seltskonnaga toonil "vaata-et-sa-nuppe-ei-puutu-ja-kas-sa-ikka-ninnu-nännukene-saad-aru-mis-ma-sulle-öelda-tahan?".
Mai 11.Oct.2005. 17:15  
Mina näituseks käin -õudne julgus kah, tervete inimeste seas karaoket laulmas. Ja teate kui õnnelik olen, kui mõned seal mu kukkumisI seostavad alkoholi liigtarbimisega ( JOON ALKOHOLIVABA ÕLUT) , sest joodikute ja narkarite suhtes on ühiskond palju sallivam kohati isegi lugupidav... kui puudega inimese suhtes.
Kaido 29.Oct.2005. 12:21  
Eks neid lugusid ole.
üks minu kogemus pärineb nõukogude ajast, kui liikvel oli miilitśapatrullid.
ja kord kui olin minemas läbi Baltijaama tunneli, tegi mu jalg jõnksti ning nagu tellitud olid miilitsamehed ka kohal. Nad tembeldasid mind koheselt ebakainesolekus olijaks ja oleks toimetand kainerisse.
Õnnestus siis siiski selgeks teha, et mul on selline ja selline probleem ja nad jätsid selle peale rahule.
Auli 30.Oct.2005. 17:40  
Saatsin ükskord õhtul peale mingit üritust Endlas ratastooli kasutava vanema proua tavatakso peale. Aitasin veel taksojuhil ratastooli pagasnikusse tõsta. Lehvitasin prouale ja liikusin juba maja poole, kui kuulsin hädist küsimust taksojuhilt: kuhu ma ta viima pean? Adudes tüüpilist situatsiooni (ega ratastoolis inimene ju ei oska enda eest ise kosta), vastasin süüdimatult - pole õrna aimugi, küsite vast oma kliendilt ise. Selle peale tuli taksojuht mu juurde ja palus, et ma küsiksin proualt, kas talle keegi ikka sihtkohas vastu tuleb ja aitab. Selle peale ei osanud ma muud, kui püüdsin leebelt selgitada, et ratastool on üksnes abivahend, olgu mureta, tegemist on täiesti rääkida ja omi asju korraldada suutva daamiga, kes isegi tasub sõidu eest.
Külli 31.Oct.2005. 9:58  
See Auli lugu ajas mind taas äratundvalt naerma. Olen seda juba klassikaliseks kujunenud küsimust korduvalt kuulnud Margitit taksole saates.
Tavaliselt Margitiga asju ajades olen ma juba rõõmsas ootusärevuses, et kus ja millal nalja hakkab saama. Meie klassikaline taksokoomiks algab sellest, et Margit kui virk ja töökas rahajõmm, kes tavaliselt sõidu eest tasub, istub autos etteistmele ja mina sõnagi lausumata taha.
Kuidas siis vaene taksojuht peeglisse küünitades või seljataha keerutades üritab selgust saada, kuhu sõita :-)

Kuigi pean siinkohal väikese möönduse tegema - vähemalt Tallinna suuremate taksofirmade autojuhid on juba suht sümpaatsed. Selge see, et kui puudega inimene tuleb üksi, võtavad nad asja täiesti rahulikult. Abistaja lihtsalt on üks segadusseajav nähtus.
Külli 31.Oct.2005. 10:18  
Aga lugudele mõeldes on mul ka teistpidi näide. Kus abistaja ehk minu mängulust läks abistatavale e Margitile üle piiri.
Olime taaskord teel EBSi. Tasuline kõrgkool, kus õpib mis iganes rahvusest tudengeid, kellest suur hulk ehtsad vesinik-silikoon-geel-tibid.
Oli talv, mis tähendas, et välisukse esised paar-kolm astet on jääs ja Margitile üksi läbitamatud.
Kuna seal lähedal on Estonia teater, kust olin hiljaaegu laenutanud ühe etteaste jaoks karukostüümi, siis ühendasin "meeldiva kasulikuga" ehk lisaks sellele, et lubasin Margiti kooli aidata, plaanisin kostüümi tagastada. Suur hulk karust mahtus ära mu seljakotti, aga hiigelsuur poroloonist pruun karupea oli mul kaenlas.
Ukse ees selgus, et ma ei saa Margitit tõsta, samal ajal ust lahti hoida jne, karupea süles. Samas ei saanud ma teatri vara ka keset tänavat jätta.
Mis siis muud kui tõmbasin karupea pähe, asisin Margiti kaenlasse ja tatsusin trepile lähemale.

Aga enne kui kobaras trepil suitsetavad tudengid meid jälgides suitsu kurku jõudsid tõmmata, kuulsin Margiti häält, millesse ta kogu oma karmuse ja maksmapanemise oli mahutanud: "Külli, pane mind kohe maha!! Ja mine vii see karupea enne sisse! Ma ei taha, et mu õppejõud meid uksel kohtaks."

Ehk siis moraal - abistaja olemistki tuleb õppida. See on üks täiesti isetu olemine, kus sa oled abistatava käed ja jalad ainult. Igaljuhul mitte aju. Ja parimal juhul ka mitte küünikust sõber :-)
Külli 13.Dec.2005. 21:15  
Veel sellest EBS-st ja Margitist.
Mäletan kuidas esimesel kooliaastal Margit ohkas, et pole midagi hullemat tagurdavatest tudengitest.
Pikk ja suhteliselt kitsas koridor, mida tal tuli oma loenguruumini jõudmiseks läbida, oli alatihti täis seisvaid ja jutlevaid noortesalku. Margiti edasiliikumine jalgade ja karkude abil on paras tasakaaluakrobaatika. Mina pelgasin uksi küljepeal, et kui keegi neid ootamatult valla võiks põmatada aga Margit ütles, et sellega on OK, nende ette jäämist saab vältida, kõndides täpselt keset kordiori.
Aga et pole midagi hullemat tagurdavatest tudengitest... nendest, kes räägivad juttu ja siis ootamatult sammu tagasi astuvad või ettenägematus suunas kuhugi tormavad.
Jüri 12.Jan.2006. 12:27  
Sarnane juhtum endise klassiõe sünnipäevalt. Olen elektritooliga laua ääres.
Selja taga hulk rahvast tantsib. Iga kord kui püüdsid laua tagant lahkuda, hoidsid silmi kinni ja mõtlesid, kas nüüd keegi tuleb sulle sisse või mitte. Ja see võib päris valus olla. Discodel on sama jama inimeste vahel laveerides. Vaata pidevalt, ega sa kellegi jalast üle ei sõida või kellegile otsa. Ja kui keegi otsa kukub, ei ole millegipärast see kuigi meeldiv, kuigi endaga midagi ei juhtunudki.
Karel 19.Aug.2007. 3:17  
Minul on aga rääkida vastupidine lugu. Põen müopaatiat ja väljanägemine on mul nagu tervel praegu.

Pärnus oli Puuetega Inimeste Kojas koolitus projektide koostamisest, igast organisatsioonist paar inimest. Seal mulle siis käratati, et mis sa terve mees siin teed.

Samas kui on platvormita bussipeatus, eriti veel siis kui peale kõndimist kohe bussile vaja minna, siis olen sunnitud kahe käe abi kasutama, et bussi saada, tihti võtab see aega ja siis vahivad terved mind kui väärakat ....
Anu 22.Aug.2007. 9:40  
Lugesin need juhtumused läbi ja selgub, et palju nendest on ka Elisaga juhtunud. Noh, saan aru, et inimene, kes ei ole puudega inimesega kokku puutunud, küsib nii eluvõõralt. Aga Elisa kohta küsis kunagi üks Tartu Lastehaigla arstihakatis minu käest, et ei tea, kas ta rääkida ka oskab. Elisa oli siis kuskil 10-tuuris. Oi, Elisa vihastas ja põrutas, et võib-olla paremini kui siin nii mõnigi.
Irene 23.Aug.2007. 0:44  
Nõukogude aeg. Olin konservatooriumi üliõpilane.Kaalusin tol ajal umbes
pool sellest, mis praegu ja liikusin raskelt karkude ja ema abil.Pidin minema eksamile.
Elasin praegusel Roosikrantsi tänaval, eksam toimus praegusel Kaarli puiesteel - lühike maa, aga oli äärmiselt libe ja otsustasime emaga, et ainus võimalus eksamile jõuda on tellida takso.
Takso roolis istus uhke, suur ja erakordselt turske vene keelt kõnelev juht. Kuuldes kui lühikest maad me sõidame, läksid juhil silmad pugile,
vunts hakkas tõmblema ja sealt vuntside alt kostis terve sõidu vältel torinat, nurinat.
Samal hetkel kui taksost väljusin, maandusin istuli kiilasjääle. Ema üritas mind tagasi sikutada takso istmele, aga kuna temagi libises, maandusin ikka ja jälle külmale ja märjale pinnasele. Taksojuht istus rooli taga, kael
väljasirutatud, et paremini näha ja iga kord kui taas kukkusin kuulsin teda halamas: "Oh, kak strašna!" ( Oh kui hirmus!)
See kuidas turske mees ennast liigutamata jälgis minu äärmiselt kõhna ema asjatuid pingutusi ajas meid naerma ja lõpuks istusime mõlemad naerdes maas ja meie naeru taustaks ikka: Oh kak strašna...
Õnneks tuli üks 14 - 15 aastane poisike, kes mu püsti taris...
Nii sai eksamgi õnnelikult sooritatud.
Margit (emana) 16.Sep.2007. 19:52  
Läksin pojaga poodi. Lükkasin ta ratastooliga leti juurde ja astusin ise ukse juurde. Müüja oli püsti hädas kui poiss taskust raha välja õngitses ja palus endale a-rühma plaati (laulusõnad ei olnud just vähe ropud). Müüja võttis küll plaadi riiulist, aga poisile ei ulatanud. Kutsus hoopis telefoni teel tagaruumist endale asendaja ja tuli minu käest küsima et kas võib poisile sellist paati müüa. Küsisin siis vastu et mis mina siia puutun, igaüks ostku oma raha eest mida tahab.
Sarnased olukorrad on olnud nii prillipoes kui ka hambaarsti juures. Üks hambaarst jättis isegi teenindamata kuna tal ei olevat neid klambreid millega saaks suu lahtiolekut fikseerida, sest tema kartvat hammustamist. Olin just eelmisel päeval ise sama arsti juures käinud ja küsisin et miks ta siis mind teenindas kui klambreid pole. Vastust ma ei saanud. Küll aga soovitas mul pojaga üldnarkoosiga hambaravi võimalus otsida.
Olen ühel käest ära kippunud korral jõudnud selleni, et küsisin miks inimene arvab et ratastoolis noormees on suhtlemisvõimetu ja mitte mina, kes vaid tooli lükkab ja kotte tassib.
Kord palusin Balti jaamas trollist väljumisel ühelt noormehelt abi ratastoolis poja tõstmiseks. Ta pani käed tasku, ütles et trolli sain ma ju ise ja läks välja. Sain jah Lepistiku peatuses trolli ise. Olin olnud ainus siseneja. Sain Baltas välja ka. Mis sellisele ikka öelda - tee üks kerge jala väljaväänamine, käi 2 kuud karkudega ja siis on selgus käes. Sellistele sõnad ei aita, kahjuks.
Enne lifti on ka Tallinna kaubamajas turvamees mu abipalvele ratastooliga noormees trepist üles aidata vastanud et ta ei tohi kohalt lahkuda. See 9 trepiastet pidavat talle töökoha maksma.
Üks praegune sots.min mitte kõige väiksem ametnik on mind aga agressiivseks lapsevanemaks tituleerinud kui rääkisin et küsin inimestelt trollis-bussis-trammis abi ja ütlen ka kohe välja mis põhjusel ma seda abi vajan. Ega selline ametnik vist enne pensioniiga hakkagi mõistma et põhjendatult abi küsimine on julgus, mitte agressiivsus.
Lastehaigla liftis käskis mul aga sanitar poiss sülle võtta, käru kokku panna ja kätte võtta kui tahan liftiga sõita. Eriti "heaks" tegi tema nõudmise see, et ma olin sel ajal nähtavalt rase (sünnitustähtajani 2 nädalat). Ta oli just põranda ära pesnud. Igatahes korraldasin ma talle kohese vestluse valvearstiga ja asi sujus aastaid.
Parim juhus aga oli aastatid (15) tagasi kohtumisel EPIK juhtfiguuriga. Jutuks tulid majanduslikud raskused ja see, et puudega lapse kõrvalt ei ole võimalik tööl käia ja seda eriti üksikvanemal. Proua mõtles ja teatas .... aga ööd on teil ju vabad.
Olin ise haiglas neeruopil kui üks palatikaaslane, kuuldes minu puudega pojast, avaldas kõvahäälselt arvamust et kõigile inimnestele, kellele määratakse puue tuleks teha üks päästev süst. Ma pole kunagi vist olnud nii solvunud inimese madaluse pärast (poeg oli siis vaid astane ja kõik oli väga hell). Mu tolleaegne kibedus lubas paar päeva hiljem haiglast välja saades tädile öelda et küll kunagi tuleb talle ka see kõik kuskilt tagasi. Vaid 2 kuud hiljem läksin samasse haiglasse ja samasse palatisse oma ema külastama. See süsti soovitanud tädi oli just tulnud ei tea mitmendalt operatsioonilt ja sai kätte esmased puude vormistamise paberid. Ma jätsin küsimata et kas nüüd teeme päästva süsti. Aga hirmasti oleks tahtnud küsida, ikka veel oli väga kibe.
Ja kui te veel teaksite kui ropu sõimu võivad lasta lahti vanemad naisterahvad (ka keskastme med.töötajad) kui juhtud lükkama last ratastooliga, tikkonts all, mini seljas, juus lehvimas ja meik näos. Ongi nii, et puudega lapse ema peab nende arvates väsinud, vaevatud, hall ja haige välja nägema. Neil on ka põhjus olnud välja öelda - puudega laps sünnib ainult alkohoolikul, kroonilisel siutsetajal, ravimite kuritarvitajal, narkomaanil ja/või ebaõnnestunud abordi tegijal. Sellistega ei tasu mõtteid vahetama hakatagi. Raiskab asjatult aega ja tulemust ei mingit.
Aga ega ka sugulastele toes ning mõistmises eriti kindel saa alati olla. Kord ütles mu oma lähedane sugulane (elasime ühes korteris, aga eraldi tubades aastaid) et mis mul viga toime tulla, ma saan ju puudega lapse erivajaduste toetust.
Ühest olen ma aru saanud - enamus inimesi ei oma puudega inimestega suhtlemisel mingeid kogemusi, kardavad valesti käituda ja ei julge ehk häbenevd puudega inimeselt käitumiseks juhiseid ehk abi küsida. Mõni muutub siis ülearu hoolivaks ja abivalmiks, aga suunab oma tähelepanu saatjale. Mõni muutub tõrjuvaks, mõni ka agressiivseks.
Minu tuttavate hulgas on ka mitmed vaimupuudega inimeste pereliikmed. Tegelikult on ka vaimupuudega inimesele ja tema saatjale solvav kui pöördutakse vaid saatja poole nagu poleks puudega inimest kõrval olemaski. Üks kerge vaimupuudega noore ema ütles et tihtilugu alustavad inimesed juttu nende koeraga enne kui puudega noorega kelle käes kõnetatava koera rihm on.
Kristiina Allekõrs 16.Sep.2007. 21:48  
Minu moto on: ära lase endale pähe istuda ja peab selgitama järsult,igatpidi et oleme samasugused inimesed ja samade vajadustega ja niiviisi tuleb ära nõelata! Nii,et tollele pahale meelde jääb! Üks kord viisakust aga kui nii näkku hüpatakse ei ole tohi ka ebaviisakust harimise eemärgil häbeneda!
Karel 11.Apr.2008. 1:05  
Jäin seda teemat jälle põhjalikult lugema, tuletades meelde juba loetuja lugedes ka värskemaid. Pea kõik puudutavad tervete inimeste suhtumist.
Kuid on ka vastupidiseid näiteid. Ja sellega saan ma oma endisele kirjele ka moraali kirjutatud ...:)

Oma olukorrast: põen müopaatiat, jalad on nõrgenenud, pikka maad enam puhkamata ei käi ja treppidest üles minek valmistab raskusi. Muidu näen välja nagu terve noormees.

Õpin praegu Astangul, kus õpivad erivajadustega inimesed ja palju on ka ratastoolides inimesi. Siin on korruste vahel liikumiseks liftid. Kes suudavad treppidest käia, siis siin koolis on kohustus neil treppidest käia. Mina aga kasutan loomulikult lifti, va I korrusele minekuks.

Nii mitmedki korrad ette heidetud, et ma kasutan lifti. Seda on ka solvavalt tehtud. Kes rahulikult on küsinud, neile olen ka demonstreerinud oma jalgade nõrkust, kuid solvaja on jäänud siiski teadmisega, et oh, ma sain nüüd ära panna, ma olen ratastoolis ja mul on ainuõigus liftiga sõita ... lihtsalt ei ole tahtmist talle vastata. Kord olime koos veel liftis teise lihashaigega, kelle haigus veel rohkem süvenenud ja ta kasutab keppi oma käimiste toetuseks kui meile käratati ratastoolis inimese poolt .... sõnastust täpselt ei mäleta aga üpris solvavalt.

Loo moraal siis ... ära mõista enne hukka kui oled hukkamõistule kinnituse saanud! Emerson on öelnud, et iga inimene, kellega kokku puutun on mingis suhtes minust üle ja selles võin temalt õppida ... selles ütluses olin ma veendunud aga täna arvan ma, et inimkonna seas siiski on selliseid inimesi, nii erivajadustega kui ilma, kellelt mul ei ole midagi õppida ...
Tiia 17.Apr.2008. 14:17  
Olen ka tähele pannud, et inimesed, kes istuvad ratatoolis, on väga ülbed.(ma ei soovi kedagi solvada. Aga olen otse ütlemise poolt ja ütlen ka kui hing väga täis läheb.) Ma võiks ka ratastoolis istuda aga tean,et siis ei saa paludesse kohtatesse. Aga see ,et ratastooli inimsed on sellised ,nagu nad on . On süüdi nat. ka ühiskond. Neid eelistadaks rohkem kui kõigest jõust kõndija. Keegi ei tea ju millise jõuga see inimene käib.Selline on kahjuks elu.
Mina olen vahel käega löönud ja jala kõndinud või siis oodanud, kuni need tähtsad tegelased läinud on.
1-30   31-35  

Autor
Teate sisu
   

-- Teemade lehele --