Haiglakogemused |
|---|
| Alla | | Saima | 29.Mar.2005. 11:09
| |
|---|
| Lihashaige satub elu jooksul haiglasse nii mõnedki korrad. Olen ise olnud päris mitmes erinevas haiglas. Iga kord on olnud isemoodi suhtumine, omad head ja vead. Vahel tuled haiglast ära rõõmsa meelega, vahel päris masendununa. Tahaksin teada, kuidas teistel on läinud? Kas arstiga on kerge ühist keelt leida? Kas teil on niisugune päris "oma" arst, kelle juurde alati heameelega nõu küsima lähete? | | Külli | 30.Mar.2005. 19:54
| |
|---|
Tsipa hell teema, arvan ma. Mulle endale on jäänud mulje, et mida raskem haigus, puue või viga, seda raskem arstiga ühisele keelele ja meelele saada.
Haige olles on ootused arstile kõrged. Vahel me tahame, et ta teeks võimatut. Vahel, et suisa imet. Vahel et ta ei ütleks seda, mida ta ütleb. Sõna jõud on päris suur. Olenevalt meie enda seisundist mingil hetkel, kuuleme/rõhutame me ühtesid või teisi fakte. Kus on kesktee, et meieni jõuaks oluline ja meist eemale jääks sõnum, mis meid kahjustab?
Kui Aive jäi liikumatuks ja hingamisapraadi alla, ütles vägagi lugupeetud tohter mulle, et faktid räägivad selget keelt - nendel tingimustel elab ta veel mõned kuud. Ja et on lihtsalt rumal fakte mitte mõista.
Aive suri kuus aastat ja kaks kuud hiljem. Õpetas mulle palju nende aastatega. Toetas mind nagu varemgi kui ta veel ise ringi tuiskas.
Ilma kandmata vimma selle arsti vastu, kes läks ootamatult manalateele mõned aastad pärast meie kõnelust, mõtlen siin, kas see raev, meeleheide ja protest, mida tundsin tookord, oli millekski vajalik? Kas "faktide mittemõistmine" võib olla võti edasi elamiseks/ellu jäämiseks? | | Margit | 30.Mar.2005. 22:51
| |
|---|
Ootused arstile on seda suuremad mida tundmatum on seisukord mille pärast haiglasse satutakse. Kui on regulaarsed käimised regulaarsete protseduuridega, siis ei oota arstilt ka väga paljut, enamus on teada. Kui aga olukord on uus ja loomulikult halvem, sest muidu haiglasse ju ei lähe, siis on ootused arstile ka suuremad.
Endal on olnud nii positiivseid kui ka muid kogemusi. Seljaoperatsioon kuulub kindlasti üliõnnestunud nähtuste hulka, kuid minu elu on ja jäävad igavesti mõjutama ka mõned valed otsused.
Aga mida oodata arstilt? Kuskil on tema võimetel ka piirid. Kuskil on meditsiini piirid. Mõistvat suhtumist, hoolimist? Seda kindlasti. Samas võiks meeles pidada, et arstid on ka inimesed. Nende juurest käib läbi väga palju inimesi ja arst peab iseennast ka kuidagi läbipõlemise eest kaitsma. Endal on alati hea meel, kui haiglast välja saab. Arstid jäävad sinna edasi hädiste inimestega töötama.
Alati ei ole arstil õigus, kuid ka kõik teised teevad vigu. Ma olen vahel mõelnud, kui lugeda kokku kõik vead, mis ma päeva jooksul tööl olen teinud, siis selliste vigade arvuga, kui ma oleks arst, ei oleks mul vist ühtki elus patsienti. Ja ometi ei lähe ma hommikul tööle plaaniga teha X arv vigu. Ja vead tulevad. Õnneks ei ole ma arst ja ei hakka selleks ka. Õnneks mõni inimene riskib arstiks hakata ja on kelle poole pöörduda, kui häda käes ja enda mõistus otsas. | | Vikc | 30.Apr.2005. 22:42
| |
|---|
Olen olnud palju haiglates,seoses haigusega.Kõige meeldivamad mälestused on väiksest maakonna haiglast.Kus tohtril oli aega kõigi oma patsientide jaoks.Haiglas olid kui kodus!Kuid paraku ei ole enam ei seda haiglat ega ka seda tohtrit!Suurtes haiglates sellist tunnet juba ei tekki.Seal oleme kõik kui konveieri lindil, tähtsate ja kõrgelt hinnatud tohtrite mängukannid!
HEAD PARANEMIST! (p.s.mul on haigus mis ei ole ravitav) | | Jüri | 2.May.2005. 8:23
| |
|---|
Minugi üheks pikkemaks ajaks haiglas on peale selja operatsiioni. Õnneks oli mull isa algul ikka taheti saada raha seal oleku eest kuna tohter vaatas et on lihtsam isale voodikoht anda kui õdedele maksta. Selja op tohter oli küll väga tore inimene ainult peale opi oli tall nati kiire tahtsime iga päev infot saada et millal istugile võib tõsta ja sellised asjad.
Tema jaoks oli seljaoperatsiion jube põnev asi nagu lapsele legost maja ehitamine. Tavaliselt on häda õdedega. Kui ma olin enne opi uuringutel taheti isa sinna jätta ja ööeldi et meil tõstmise juures kaalu piir määr mida tohime tõsta ja selline jutt. Ja siis pakkus välja et tõstke ta voodisse siis võite ära minna et olgu siis terve päev voodis. No ma saan tegelikult aru see on tõesti palju vaeva.
Mõned Tallinna Lastehaigla ehituslikud mööda lasud. Varem oli suur pesemis ruum kuhu sai lamavaid haigeid pesta ja peale remonti kaotati see ära nüüd ainult igale palatile väiksed uberikud. Väga nõme tegu ausalt ööeldes õed ise ka kurtsid seda.
See käis närvidele et köögi moodi asi ja teleka tuba on koos üks vene eit ajas koguaeg välja et meie segame teda söögi ette valmistamisel. Seal tuuakse toit kuskilt mujalt sööklast või ma ei tea kust. ok aitab kah nüüd läheb vingumiseks kätte ära mõni õde oli ikka normaalne ka ei olnud nii hullud neil ju väike palk ja õigus oma õiguste eest seista.
| |
|