Skolioos ja operatsioon |
|---|
| Alla 1-30 31-40 | | Eva | 13.Jan.2005. 21:38
| |
|---|
Mitmele ELSi liikmele on tehtud operatsioon, mille käigus selgroo külge kinnitati toestavad klambrid, kuna selja- ja kõhulihased ei suutnud enam oma funktsiooni täita. Just teie (ja kõigi teiste, kel on midagi asjalikku öelda) postitusi ma tahaksingi selle teema all lugeda. Täpsemalt vastuseid sellistele küsimustele:
1. Milline oli teie suhe kõndimisega enne operatsiooni ja milline pärast operatsiooni? <- väga oluline :)
2. Kui suutsite kõndida, siis kas puusaliigesed/-lihased funktsioneerisid ja paindusid normaalselt või olid istumise tagajärjel paindumatuks jäänud/ kokku kasvanud? (segane küsimus küll, aga äkki saite aru)
3. Kui vana olite operatsiooni ajal?
4. Kui kaua võttis aega taastumine ja kas operatsioonil oli ebameeldivaid kõrvalnähte?
5. Kas kandsite varem korsetti, millist?
Ja lõpetuseks -
6. Kas asi oli seda väärt?
Vabandust, et nii pika küsimustikuga tüütan. See on väike isiklik uurimistöö, et mitte pea ees tundmatusse vette hüpata. Suured tänud kõigile vastajatele. | | Karl | 22.Jan.2005. 16:22
| |
|---|
| Toolis olin juba enne opi , operatsiooni ajal olin 17. Taastumine oli väga hea , sain juba 8ndal päeval toolile nii paariks tunniks. valusid väga kaua polnud , välja saamise ajaks (10 päeva opist möödas) olid valud enamvähem kadunud ainult tõstes ja pikalt istudes hakkas valutama. nüüdseks on möödas umbes kuu ja hakkan harjuma ja valusid enam pole. asi oli kindlalt seda väärt lase kindlasti ära teha. | | Karl | 22.Jan.2005. 16:25
| |
|---|
| Korsetti sai proovitud aga see ei sobinud mulle. bostoni korsett oli. | | Eva | 23.Jan.2005. 11:36
| |
|---|
| Karl - tänan vastamise eest, mul oli miskipärast ettekujutus, et taastumine võtab palju kauem aega. Rõõm kuulda, et Sul operatsioonist abi oli ja kõik korda läks. | | Margit | 23.Jan.2005. 13:33
| |
|---|
Teema on siin juba mõnda aega üleval olnud, kuid olen laisk olnud, et vastata. Võtan end nüüd siis käsile.
1. Milline oli teie suhe kõndimisega enne operatsiooni ja milline pärast operatsiooni?
Kõigepealt tahan mainida, et seda suhet saab adekvaatselt kirjeldada, siis kui on ära öeldud ka milline oli kõverus. Kui kõverus on külje poole, siis see nii väga ei sunni uut asendit otsima, kui kõverus on ette-taha suunas siis on sirgu lööduna hoopis teine lugu. Ette-taha suunas kõverdumise kogemust, mida jagada, mina ei tea. Minul kõverdus selgroog külje poole.
Mina käisin enne operatsiooni karkudega ja pärast ka. Samuti kasutasin nii enne kui pärast operatsiooni ratastooli, peale oppi mõnda aega ikka käia ei jaksanud, vaid kasutasin enamus aega tooli, kuid tasapisi püsti uuesti.
2. Kui suutsite kõndida, siis kas puusaliigesed/-lihased funktsioneerisid ja paindusid normaalselt või olid istumise tagajärjel paindumatuks jäänud/ kokku kasvanud? (segane küsimus küll, aga äkki saite aru)
Minul on ka puusas kontraktuur ja seeprast käin tagumik uppis. See oli nii enne oppi kui ka pärast. Plaan on nüüd seda ka korrigeerida opiga.
3. Kui vana olite operatsiooni ajal?
Olin 20. Op oli 6 aastat tagasi.
4. Kui kaua võttis aega taastumine ja kas operatsioonil oli ebameeldivaid kõrvalnähte?
Mina taastusin hullult kaua ja oli pikka aega valus, suurem valu oli nii nädal aega, kokku olin üldse haiglas kuu aega, siis juba oli enam-vähem olemine. Sain selleks ajaks ka veidi käia. Edasi läksin kohe sanatooriumisse kolmeks nädalaks ja tagasi tulles olin võimeline karkudega koolis käima, kuigi olin suht nõrk. Hiljem sain sellest aru. See kui valus ja kui pikk on taastumine sõltub minu meelest ka sellest kui palju inimene ise jaksab ja peab end liigutama. Toolis istumine on koormus, kuid ise enda pööramine, püsti ajamine jms on lihastele suurem koormus ja kurnab ka neid traumast väsinud lihaseid enam.
5. Kas kandsite varem korsetti, millist?
Kandsin pehmet korsetti.
6. Kas asi oli seda väärt?
Minu jaoks oli väärt, sest selg läks ikka kogu aeg järjest kõveramaks, kogu aeg valutas ja ma ei jaksanud pikki päevi istuda. Korsett ei ole ka kõige meeldivam aksessuaar.
Mul ei ole enam igapäevaseid seljavalusid (on mingid perioodid, kus valutab ilma muutuse tõttu, aga need on kuidagi vähemaks jäänud); mul ei ole enam probleemi, et ma ei saa kuskile minna, sest et ei jaksa istuda; korsetti ei pea kandma.
Arvan, et operatsioonile minemisel tuleb alati arvestada, et midagi võib valesti minna (ei pruugi, aga see on väga suur üritus) ja enne mõelda, milline võib edaspidi elu olla ja kas oled selleks valmis. | | Maire | 24.Jan.2005. 19:13
| |
|---|
Tere!
Olen siin Teie hulgas uus , ehkki oma haigusega võitlen juba 30 aastat.
Piinlik tunnistada, aga kardan arste nagu tuld, sest tean, paljud neist lihashaigustest on arstide jaoks avastamata maa.
Nii siis olengi piirdunud n.ö vene agse ATF ja Kokarboksilaza süstidega. Kahjuks on eed eesti apteekidest ammugi müügist kadunud aga õnneks Lätist neid veel saab. Aitavad lihtsalt haigust sedavõrd kontrolli all hoida et kiiresti edasi ei lähe.Kui tunnen, et eriti kehvaks hakkab minema, süstin jälle 15-20 päeva ja jõudu tuleb taas pisut juurde.
Operatsioonidega ongi nii, et ka kõige tühisem nagu näiteks lihasbiopsia, kus võeti vaid väike tükike lihasest, võttis kahjustatud lihasest jõu pikaks ajaks ära. natuke küll taastus kuu jooksul aga opieelset jõudu enam tagasi ei tulnudki.Samas peale tavalisi narkoosiga tehtud operatsioone olen end hoopiski reipamana tundnud, kui enne opi... ( need polnud kuidagi lihstega seotud)
Aga mis kõige paremini mõjub, on lihtsalt hea tuju. Sest kui inimene on rõõmus, siis on iseenesest jõudu rokem!
Kindlasti aga oleneb palju sellest, mis sorti haigusega tegu ja kui suure garantii arstid isegi anda julgevad, Eks nad ju tegelikult ikka teavad üsna täpselt, kui suur protsent opereeritutest tuntavat abi on saanud!
Otsustama peab aga igaüks ise. | | Jüri Lehtmets | 25.Jan.2005. 10:26
| |
|---|
1. Milline oli teie suhe kõndimisega enne operatsiooni ja milline pärast operatsiooni? <- väga oluline :)
Juba enne opi olin ratastoolis.
2. Kui suutsite kõndida, siis kas puusaliigesed/-lihased funktsioneerisid ja paindusid normaalselt või olid istumise tagajärjel paindumatuks jäänud/ kokku kasvanud? (segane küsimus küll, aga äkki saite aru)
Kõik olitäiesti normaalne.
3. Kui vana olite operatsiooni ajal?17
4. Kui kaua võttis aega taastumine ja kas operatsioonil oli ebameeldivaid kõrvalnähte?Taastumine võttis umbes kuu peale seda ei olnud mingeid valusi tõstmisel ei ole kõrvalnähte enam ei sa ültse aruet traat seljas.
5. Kas kandsite varem korsetti, millist?
Kantsin korsetti tugevat korsetti see veidi hoidis aga mitte väga hästi.
Ja lõpetuseks -
6. Kas asi oli seda väärt?
Kindlasti oli see seda väärt tulevikus oleks asi päris ebmugavaks läinudselg oleks üha enam kõveraks läinud. | | Tiiu | 26.Jan.2005. 15:26
| |
|---|
Proovin teile vastata minagi,kuigi mul lihasehaigust pole,on mul kena nimega skolioos.Kuna tundub,et ma olen enamikust teist vanem(53),
siis minu arvamus on,et lapseeas toestavat oppi ette võtta tuleks ainult
äärmise vajaduse korral.Mind opereeriti kui olin 12,võeti jalast pindluu
ja pandi seljale toeks. Siis mäletan,et olin mitu kuud kipsvoodis ja käimist
alustasin neljakäpukilt.Kord,kui kedagi kodus polnud,tõusin püsti ja hir-
mus surin käis kehast läbi.Korsett valmistati Riias.Kuid ajast enne oppi
ei mäleta ma suurt midagi ja rohkem ma edasi ei arenenud. | | Tiiu | 26.Jan.2005. 15:43
| |
|---|
jätkan....
Teine op tehti korrigeeriv,kui olin 19. Kas asi oli seda väärt?
Ütleme nii,et inimesele peab ta probleemi põhjalikult selgitama(uurima),
aga kes seda viitsib.Vähesed vanemad pühendavad ennast ainult
lastele.Seepärast peame endis leidma jõudu elada sellistena,nagu
ajahetkel oleme.Mina leian,et olen õnnelik inimene! Ja samas,kui palju
abi saab kasvõi lihtsast suhtlemisest Foorumi kaudu! | | Kata | 14.Sep.2006. 12:51
| |
|---|
tere,
14 aastat tagasi opereeritud dr. Tiit Härma poolt ja nüüd vajan uut op-i. tõenäoliselt tuleb vana tugi täiesti eemaldada ja panna uus. kuna roided on korralikult kumerdunud ja küür (oi kuidas ma vihkan seda sõna!!) aina süvenenud siis rääkis doktor selle korrigeerimise võimalusest. ingl.keeles thorocoplasty - st et roiete vahelt võetakse väike osa ära ja roie kasvab tagasi. kõlab hirmsalt. tean, et Eestis ei ole teisi arste kes tegeleks analoogse asjaga, mitte et ma ei usaldaks Härmat, kuid teate isegi, et tahaks kindlust saada. unustasin küsida kas ja palju Härma on selliseid ope teinud.
ma ei tunne kedagi kel oleks tugev skolioos ja kellega saaks sellistest asjadest avameelselt rääkida, kas Teie seas on kedagi kes on midagi sarnast kogenud? minu meiliaadress on susserdis@hotmail.com, oleksin tänulik kui keegi oskaks mõne sõnaga toeks olla. | | Külli | 15.Sep.2006. 13:16
| |
|---|
| Tere Kata! Meil oli seljaopide kohta foorumi alguses päris tore teema, mis on vahepeal kuhugi kaduma läinud. Mitu inimest on meil, kellel on erinevaid kogemusi. Vaatan, kas leian selle kusagilt ja saan taastada. | | Külli | 15.Sep.2006. 14:54
| |
|---|
Arhiivis esimene teema.
Lähetan asjaosalistele ka maili teele kui nad ehk siia foorumisse väga tihti ei satu. Aga meie omadel on tugevat skolioosi ja nad on avameelsed inimesed. Nii, et ära neid rahule jäta! :-) | | Kata | 16.Sep.2006. 22:28
| |
|---|
aitäh Külli. ma hakkan teemat kohe otsima. netist olen veidi pilte uurinud, kuid see kõik on nii hirmutav. siiani pole mu elus midagi skolioosi tõttu tegemata jäänud, kuid nüüd on paaniline hirm kõige ees. mul on kahe-aastane väike pätiplika kodus ja ma ei kujuta ette kuidas me küll kõik selle üle elame ja mis üldse edasi saab.
oeh kui kole on nii haledaks end kellegi võõra ees teha, kuid ega mul ei ole kedagi kes mõistaks ja kellega seda jagada tahaksin.. | | Riili | 28.Sep.2006. 22:47
| |
|---|
Tere Kata!
tead.sa praegu ehmatasid mu täiesti ära...mul seisab ees selja operatsioon mille teostab dr.härma.siiani olen ainult head tema kohta lugenud.ja ega ma eriti ei kartnud.aga nüüd panid mu kohe täitsa mõtlema...mul seljavalud hästi tugevad.isegi kiirabi on mitu korda käinud.mul veel loetud päevad jäänud..nüüd hakkasin mõtlema ka sellele vähesele protsendile,kui miski võib valesti minna.äkki mina olengi see väike protsent? olen liikuv inimene ja ma ei kannataks seda välja kui midagi valesti peaks minema...
aga aitäh, et panid mind mõtlema.
loodan.et sul läheb kõik hästi,
parimat | | Külli | 29.Sep.2006. 22:01
| |
|---|
Ma usun, et dr Härma on väga hea kirurg. (Kui meie poistel olid vägagi keerulised opid, siis ta pidas nõu ka oma väliskolleegidega.) Temaga on ainult veidi raske rääkida :-) Ses mõttes soovitaksin pöörduda oma kõhkluste-kahtluste ja muredega tema kolleegi, dr Valentin Sanderi poole. Vajadusel võib dr Sander olla "ühenduslüliks" patsiendi ja dr Härma vahel.
Tuleb siiski möönda, et meil seltsis on olemas ka see "väike protsent", kellel ei ole just kõige paremini läinud. Lähetasin tallegi küsimuse edasi ja lootsin, et ta võtab Kataga ühendust, sest konkreetsetest kogemustest väärtuslikumat infot annab ju otsida.
Kõrvalt olukordi jälginuna on mulle jäänud mulje, et on kaks peamist võimalust halvasti minna: esiteks, et liikumisvõime väheneb (kõndijast ratastooli, tavatoolist el. tooli vms) ja teiseks, et hingamine ei taastu samale tasemele.
Selle viimase vastu tegid meie poisid enne oppi hingamisharjutusi. Võibolla usk harjutustesse, võibolla hirm juhitavale hingamisele jäämise ees aga igatahes nemad vabanesid aparaadi alt õige ruttu.
Veel tundub meile "kogemust koondades", et ükski hooldus ei asenda seda kui su vanem või mõni teine lähedane inimene saab olla need paar-kolm nädalat haiglas Su kõrval. See tundub olevat vajalik nii emotsionaalselt kui füüsiliselt.
Lõpetuseks ehk Katale ja Riilile veel niipalju, et meie siin foorumis räägime ikkagi inimestest, kes on "tavainimestega võrreldes" suhteliselt nõrgad juba enne oppi ning opid selle võrra keerukamad. Kui juba meie oleme hakkama saanud, siis läheb teil kindlasti hästi! Peab olema lihtsalt kõvasti elutahet ja kindel veendumus, et teete õiget asja. | | Riili | 2.Oct.2006. 19:10
| |
|---|
aitä vastuse eest!
olen nüüd jälle natuke rahulikum:D | | Kata | 4.Oct.2006. 15:50
| |
|---|
olen alati imetlenud neid inimesi kes on ratastoolis või neid kel lihtsalt liikumisega probleeme - nad on kõik nii tublid ja tugevad. palju järjekindlamad kui terve inimene. ja mõistvamad ja mis iganes veel. kusjuures saavad tihtipeale oma eluga pareminigi hakkama.
mul on lihtsalt hirm.
ma usaldan küll Härmat. ma olen kaks korda tema juures käinud nö julgust saamas. olen talle heistanud taskusse kuna ta on raskesti tabatav ja rumalaid küsimusi esitanud. ta on vastanud, kuid tema jaoks on see argipäev - minu jaoks minu keha ja minu elu.
tean nüüd et ta on teinud selliseid operatsioone. tema sõnul lähevad lapsed juba paar nädalat peale opi kooli. mina ei läinud kui mul lõigati umbes 14 aastat tagasi.. valutasin ja vist olin ka laisk et muul moel kooliasju tegema ei hakanud...
nüüd lähen 4 nädala pärast uuesti. ma ei usaldaks vast ühtegi teist arsti, kuid hirm on ikkagi. ja küsida isegi ei oska midagi. muretsen oma 2,5 aastase trööbeldise pärast, kuidas saab meie elu sel ajal olema ja igast muud sada pisiasja..
Hoian sulle pöialt Riili ja anna pärast teada kuidas sa end tunned!
www.scoliosis.org on ka koht mida ma uurida üritan, kuid minu piiratud keeleoskuse tõttu jääb nii mõnigi asi arusaamatu. aga võib-olla ongi parem vähem teada??
ole tubli! | | Argo | 6.Oct.2006. 12:13
| |
|---|
| Tere minul opereeris kah selga Tiit Härma. Mul oli puruks selgroo rinnakulülidest 6-es. Opp tehti 21 august 2006. Ja praegu tunnen end üsna hästi. Saan juba kummarduda veidi,kuid pean olema veel ettevatlik. | | Riili | 7.Oct.2006. 13:38
| |
|---|
Kata! kas sul maili või msni on?
siis saaksime tihedamalt suhelda ja üksteisega rääkida.
tegelikult ma enameriti ei kardagi, sest olen mõelnud, et mis siis ikka kui midagi halvasti läheb...siis pole midagi teha, kuigi loodan, et mul ja ka teil läheb kõik hästi:) elus tuleb ette ju igasuguseid raskusi..aga me saame nendest üle üksteisega rääkides ja nõu andes. nii et toetagem üksteist.:)
minu msn: riiluke@hotmail.com ja mail: riil.kerro.001mail.ee
hoidge ennast!
sest ilma tervisets ei ole võimalik elada täisväärtuslikku elu:) | | Riili | 5.Dec.2006. 12:55
| |
|---|
Tere jälle!
nüüd on mu op möödas. ja tunnen ennast juba enam-vähem inimlikult.
alguses, kui ärkasin peale opi ülesse oli mul selline tunne nagu oleksin rongi alla jäänud.turud ja masinad ja juhtmed igal pool.
aga juba 3päeval küsis arst kas tõuseme?siis ta tõmbas mu püsti .....ja ennäe! tegin paar sammu.jube ebamugav oli nagu õpiks uuest kõndima!:D aga nüüd on juba peaaegu kaks kuud möödas ja selg annab ainult natukese tunda.(kuigi hiljuti kukkusin selja peale ja siis oli päris valus!) see möödus tegelikult kiiremini ja kkergemini kui arvasin. aga ainuke jama on see et mul seljapeal 40cm-ne arm:S | | Alina | 20.Apr.2007. 13:51
| |
|---|
| Tere. Minu operatsioon oli 4 oktoobris 2006.Väga kardsin teha , aga pärast seda kui Margit nägin, kuidas ta istusid,tahasin ka olla nii sirge. Enne operatsioon kantsin pehme korset aga see oli vaga ebamugav.Valud oli aga mitte vaga kaua.2 nadalat olin haiglas ja parast seda 2 kuut kodus.Kui operatsion oli tehtud olin 19 aastane.MUidugi oli see seda väärt . kuid esimesel kaks nadalas pärast operatsiooni ei olnud sellel kindel.Aga praegu olen väga rahul et tegin seda. | | Kaur | 19.Dec.2007. 21:01
| |
|---|
| tere . paluksin , et siia kirjutaksid skolioosi põdenud inimesed oma haiguse tõsidusest , ravi meetoditest ja selle tulemustest . tänan | | Maarika | 14.Feb.2008. 19:25
| |
|---|
Olen 40 aastane naine ja selgroo kõverus ehk skolioos on mul juba 12 eluaastast saadik,erilisi vaevusi ei tunne ainult et pika päeva järel on ikka selg väga väsinud ja tahaks pikali.
Soovin lähemalt sellest teada kelllel on taoline olukord olnud,kas minu eas ikka tasub veel opile mõelda,sest kardan et veel vanemaks saades võivad vaevused süveneda. | | Maarika | 14.Feb.2008. 19:26
| |
|---|
| Unustasin küsida,palju selline opp maksab ja kas haigekassa ka seda rahastab. | | Mina | 29.Nov.2009. 19:36
| |
|---|
| Mina olin 12 aastane kui op tehti see oli 2008 aastal opereeris Tiit Härma.Minul oli väga raske kõndima saada mul oli madal emoglobiin ja selle pärast kukkusin kogu aeg kokku kui püsti tõusin. Asjad mis tekidasid ebamugavust olid igasugused torud keha küljes , oksendamine ja ainult sellili olemine.Voodis olin nädala aega enne kui lõpuks käima sain hakkata.korsetti ei kandnud kuna arstid ei näinud seda vaja olevat.See oli seda väärt ja sellest on aasta möödas. | | Piiraja | 8.Jan.2010. 21:53
| |
|---|
Tere! Olen 19 aastane ja mul ka arst diagnoosis skolioosi. See ei pidavat olema hull ja määras mulle võimlemise basseinis/saalis ja massaaži. Ega ma ise ka eriti ei kurda, vahel on seljas mingid pingevalud ja üks jalg annab vahel tunda (lihased valutavad vms).
Nagu ma olen aru saanud, et kui on kaasasündinud skolioos, siis võib olla nii, et üks jalg pikem kui teine. Kas mul võib ka see selliseks areneda?
Muidu ma tunnen mõnikord, kuidas ühe jala lihased on tugevamad kui teisel. Või on see hoopis pikem? Seistes ulatavad mul mõlemad jalad kenasti. Olen mõõtnud ka jalgu ja on ühepikkused. Ja selle jala lihased, mis saavad rohkem koormust on pisut suuremad kui teise jala omad (arst mõõtis.)
Ise mõtlen, et hakkan trennis käima lisaks taastusravile. Kasvatada lihaseid, sest neid mul tõesti ei ole. Millist trenni teha võib? | | Grete | 20.May.2010. 21:36
| |
|---|
Tere! Olin 14-aastane, kui mulle skolioosi tõttu operatsioon tehti. Samuti dr. Härma poolt. Praegu olen 18 ning alles nüüd tulin selle peale, et internetist selle operatsiooni kohta uurida. Ise sel ajal väga otsustada ei saanud ning operatsioonile minnes polnud mul aimugi, mis minuga tehakse või kuidas on lugu taastumisega. Ema ütles vaid, et mingit metallvarrast mu sisse ei panda, ainult võetakse roidest tükk ja pannakse selgroolülide vahele luutükke. Ma ei tea, kas ma ikka õigesti aru sain, ning kahtlustan, et siiski on minus ka metalli.
Mul ei olnud enne opratsiooni seljavalusid, seega ei näinud ma põhjust sinna minemiseks. Piltidelt olen vaadanud, et oli ikka kole skolioos küll, kuid praegu mu selg päris normaalne siiski ei ole. Üks õlanukk on rohkem väljaulatuv kui teine.
Ma igatsen oma paindlikkust, kohutavalt. Mulle meeldis enne operatsioonileminekut tantsida, teen seda nüüdki, kuid ühtegi trenni minna ei riski. Arvan lihtsalt, et ma ei saaks seal hakkama, sest kõik mis puudutab selja painutamist, ei tule kõne allagi.
Enne operatsiooni korsetti ei kandnud. Mõtlen, et kas ikka prooviti enne seda kõiki võimalusi? Küllap vist, ema poleks ju saatnud mind opile, kui see poleks olnud hädavajalik.
Taastumise ajal tundus kõik väga loomulik ja üldse suhtusin ma kõigesse väga positiivselt. Võib-olla oligi just hea, et ma ei teadnud, mida oodata. Siis poleks ma võib-olla julgenudki opile minna.
Kurvaks teeb see, et sellises eas ise veel kõike kaaluda ei oska. Ei tea, mida praegu teeksin, kui oleks sama olukord. Kurvaks teeb ka see, et mõned nädalad tagasi sain teada, et ema tuttava tütar jäi samasuguse operatsiooni tagajärjel ratastooli. Teadsin küll, et nii võib juhtuda, aga ei mõelnud, et see võiks minuga juhtuda. Kui see aga nii lähedale tuleb, siis on päris õudne.
Hea oleks kellegagi sellest rääkida, aga kes mõistab või kuulata viitsib, kellel endal sellega mingit tegemist pole?
Operatsioon oli kaua aega tagasi, kuid see mõjutab praegust elu siiski. Mitte küll igal hetkel, kuid siiski - mõnikord tihemini ja tugevamalt, teinekord vähem. Nüüd on see tehtud ja tuleb sellega elada.
Huvitav, kas oleks mingigi võimalus oma paindlikkust tagasi saada? | | Grete | 20.May.2010. 21:46
| |
|---|
Ehk siis kui keegi kunagi, ükskõik millal, peaks tahtma sellel teemal rääkida või midagi küsida, siis ma olen alati nõus. greteh1991@hot.ee
Võib julgelt kirjutada. | | Ulle | 6.Aug.2010. 15:50
| |
|---|
| tere,olen juba veebruarist piinelnud seljaga,kaisin luupainaja juures kuid midagi ei aitanud ainult hullenes,tegin tomograafia ,seal naitab diskide nihutus,arstid soovitasid jatkata taastus ravigu,aga minul nuud annab parema jalga,tuimub,mida voit oleda | | Tüdruk | 12.Aug.2010. 15:57
| |
|---|
| Minul oli skolioosi op u. aasta tagasi ja teine op paar kuud tagasi, kuna kukkusin ja traadi kinnitus või mingi kruvi oli deformeerunud. Esimesest opist ei teadnud ma midagi ette mis juhtuma hakkab, aga teisele opile minnes ma lausa värisesin enne kui mind magama pandi. Ma ei võtnud seda opi üldse tösiselt enne teist oppi , ma jooksin kuigi poleks tohtind, ma jõin ja laaberdasin. Ka pärast teist oppi ei suuda ma selga hoida kuigi südames väga kardan. Mul on kõik söbrad sellised kes ringi käivad ja lõbutsevad , ma ei taha selle selja pärast mingi erak olla ja sõpradest loobuda , aga keegi ju ei hakka minu pärast oma lõbusast elust loobuma. Ma tahaks nii kellegagi rääkida kellel on ka olnud teine op, kuna midagi deformeerus seal seljas. Nüüd ma üritan ennast kokku võtta ja hoida selga kuna hiljuti tegin vist jälle seljale liiga ja praegu on väga valus, kardan väga et jälle tuleb uus op , aga nüüd üritan väga hoida selga. Sügisel lähen uuesti arsti jurde näitama et kas ikka on kõik korras, minul tegi ka opi Tiit Härma. Ma soovitan kõigil minna sellele opile , kellel skolioos on , sest praegu on tehnika nii arenenud ning on praktiliselt võimatu et ratastooli jääd. Kahju on küll et enam ei saa koolis kunagi kehalises kasvatuses kunagi käia :( | |
|