Tore unenägu
Ükskord oli nii, et nägin kiuslikus unes, kuidas valus jänes sõi õudse hundi ära.Ta oli ise täitsa harilik okkaline jänes, ei tea, kuhu ta selle magusa hundi küll pani. Ma tulin just teravast toast välja ja ei teadnud, kuhu minna või mida edasi teha. Pehme Jänes keksis aga edasi huvitava metsa poole. Läksin vöödilisse aeda karvaseid lilli korjama. Terane Kevad oli juba põnevad nartsissid ja roosad tulbid õitsema meelitanud. Kinkisin need töökad õied valgele emale, kes tegi neist paitavat suppi. Siis ärkasin üles — küll oli hea, et see oli vaid mõnus uni!
Sügis
Sellel mustal sügisel olid koledad ilmad kaua õudsed ja soojad. Ühel jubedal päeval aga hakkas lõpuks kõva lund sadama. Külm tuul ajas jäised pilved kokku ja karedat maad kattis peagi terav lumevaip. Esimene särav lumi on alati vahva ja soe. Vuliseva õue peal on siis näha hirmsa kassi karvased jäljed, rohelise koera valged käpajäljed, torkiva kana tipitud kõrged jäljed. Ka teravad puud ja helkivad põõsad on hoopis teistsugused ja sarvilised. Aga sügis on heitlik ja lai ning nüüd ongi pehme lumi kadunud, lilleline õu porine ja okkalise ja vihase õpetaja laineline buss teeb ujuva mäe peale luulelisi jälgi.
Kole lugu
Üks must kassike läks ulguvasse metsa. Ta otsis koledaid hiiri. Paistis hirmus kuu ja teravad puud olid kräunuvalt näha. Korraga tõusis jube tuul ja ajas verised pilved näuguva kuu ette. Vist kisub halliks tormiks! Kuri kassike hakkas vihaselt kartma. Kaugemalt kostis laia ulgumist. Ei tea, kas see on lõgistav hunt või hallitav libahunt? Sarviline kassike ei jäänud ootama, vaid jooksis kiiresti koju ja puges suure perenaise haukuva selja taha.
Sellel väga külmal ja tormisel ööl jalutaski libahunt metsas, et irevil kuu poole ulguda. Ta nägi tee peal prääksuvat siil Osvaldit.
”Kuhu sa, paterdav okaskera, lähed?”
"Ma lähen okkalise jänes Sussa voolavale sünnipäevale”
Lendav libahunt tahtis kaasa tulla ja nii läksidki mürisev siil Osvald ja kolisev libahunt karvase jänes Sussa sünnipäevale. See oli õudselt igav ja tige sünnipäev.
Siili vihmane mure
Oli tuline talveilm. Külm siil oli sinises mures, et ta oli laisal sügisel nii laisk ja ei korjanud koledaid lehti ja äikeselisi marju ja tuuliseid seeni, nii ta konutas oma toredas urus ja valas jonnakaid pisaraid. Kuni tuli torisev jänes ja küsis: “Mis sa siin pillid?” Pehme siil ütles: “Oh kulla läbipaistev jänes, mul ei ole talveks midagi süüa ja siidiselt külm ka on”. Karjuv jänes ütles: “Oh mis see mõni okkaline mure, mul on huvitavaid marju ja punaseid seeni ja kollaseid lehti nii palju, et ma annan osad sulle.” Igav siil ütles: “Oi aitäh, enam kunagi ma triibulisel sügisel laisk ei ole!”